“Minu lugu” on mitmekordse murdmaasuutamise olümpiavõitja ja maailmameistri Petter Northugi elulooraamat. Tänaseks 33-aastane norralane võitis-saavutus kõik tähtsaimaid tiitlid ja tõusis noores eas medalite arvult aegade edukaimaks suusatajaks. Kuid parimaks saamine jättis jäljed tema eraelule ja tervisele. Raamatus räägib mees oma sportlaskarjääri ebaedukast algusest, suure tööga tippujõudmisest, keerulisest eraelust ja alkoholijoobes põhjustatud autoõnnetusest.
Ajal, mil Northug saavutas 2006. aastal esimesed võidud, vaatasin teismelise poisina telekast suusatamist ja lugesin igapäevaselt selle kohta uudiseid. Petter Northug eristus selgelt teisest tippsuusatajatest. Peaaegu kõik võidud saavutas ta ühisstartidest ja lõpuspurdiga, mis sellel alal pole kindlasti tavaline. Lisaks vääris tähelepanu tema suhtlusviis – meedia kaudu jäi temast mulje kui muretust naljamehest. Noor suusataja poseeris enne võistlust soojendusalas ajakirjanikele ja peale võistlust väitis meediale kommentaariks, et võit tuli lihtsalt kui laste suusavõistlusel.
Raamatus selgub, et meedias tekkinud kuvand ei vasta tegelikult tõele. Northug näitab enda teist külge. Temas on aukartust publiku ees ja ta mõistab, et inimesed vaatavad teda kui sümbolit. Samuti tajus ta peale esimeste võitute saavutamist väga selgelt favoriidikoormat. Tal oli kohustus võita. Seda ootas temalt perekond, Norra rahvas, fännid. Kuna ta polnud stiililt ja väljaütlemistelt tavaline murdmaasuusataja, oli tal fänne ka väljaspool kodumaad.
Eriti huvipakkuv on Northugi elufilosoofia, mis lõpuks eduni viis. Northug kirjeldab teoses: „Kui alustad vastutuult, õpid tegema rohkem tööd, kui teised. Sa õpid distsipliini tähtsust. Sa õpid olema struktureeritud ja analüütiline, Sul pole teist valikut. See on ainus viis õnnestuda.” Petter Northug polnud teismelisena parimate seas ja oma esimese poodiumikoha saavutas alles peale 10 aastat treenimist ja suusavõistlustel käimist.
Ta sisendas endale, et peab võitma hakkama. Kas kõik või mitte midagi. Kuid suhtumine, mis tõi edu suusatajana, ei toonud seda eraelus. Mees läks kahel korral lahku oma tüdruksõbrast ning toob peamise põhjusena välja selle, et ta keskendus liialt sportlikele saavutustele ega pööranud piisavalt tähelepanu suhtele ning sotsiaalsete oskuste väljaarendamisele. Ta pelgas suhtlemist võõrastega ja kartis enda emotsioone eraelus väljendada. Raamatus kirjeldab mees ka seda, kuidas tippsport kehale mõjub. Peale pikki treeninguid oli ta tihtipeale nii kurnantud, et ei suutnud voodist tõusta.
Kui lõpusirgekuningaks kutsutud Northug oli enne 30-aastaseks saamist mitmekordne olümpiavõitja ja maailmameister, hakkas tema motivatsioon langema. Äkki tekkis hommikul vara tõusmiseks ja trenni minekuks motivatsioonipuudus, sest suurimad eesmärgid olid juba saavutatud. Sama mõtteviisi kirjeldas oma elulooraamatus “Kristina” eesti tippsuusataja Kristina Šmigun-Vähi, kes peale kahe olümpiakulla võitmist tundis, et pole enam motivatsiooni elada tippsportlase elu, kus prioriteediks on treenimine ja võistlemine.
Motivatsiooni langemise tõttu sattus Northug halba seltskonda ja saatis korda mõtlematu teo – ta põhjustas purjuspäi autoõnnetuste ja jooksis paanikas sündmuskohalt minema. Ta tundis juhtunu üle siirast häbi ja uskus, et uute tiitlite võitmine vähendab tema häbitunnet fännide ja perekonna ees.
Northug lõpetas karjääri 32-aastasena. Suure tõenäosusega ei näe ta oma eluajal kedagi, kes tema saavutused suusatajana ületaks. Tema karjääri statistika on lihtsalt nii võimas ja tänapäeva meeste suusatamises toimub järjest rohkem spetsialiseerumist – reeglina ei keskenduta enam korraga pikkadele ja lühikestele distantsidele.
Ma usun, et raamatuga võivad samastada end ka spordikauged inimesed. Need, kes on pidanud ühe suure eesmärgi nimel aastaid töötama, kannatama füüsilist või vaimselt valu, taluma tagasilööke ja tegema ohverdusi, et leida aega eesmärgi saavutamiseks. Näiteks need, kes on pidanud lõpetama ülikooli täiskohaga töö või pere kõrvalt, pidanud aastaid töötama kõrgete tööalaste ambitsioonide täitmiseks või võitlema tervenemise nimel raske haigusega.
***
Ilmunud: Varrak, 2019
Tõlkinud: Krista Suppi
Vaata leidumust e-kataloogis Ester
Aimur-Jaan Keskel
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja