Olin täiesti juhuslikult nende väljavalitute hulgas, kes sai septembri alguses Varrakult selle raamatu eelkoopia. Täiesti arusaamatult ja väljateenimatult, sest teised, kes minu teada samuti selle raamatu eelkoopia said, on raamatublogide omanikud, kes pidevalt oma blogides raamatututvustusi-muljeid kirjutavad. Raamatukogu lugemiselamuste blogi jaoks oma muljeid kirja pannes oli tunne nagu… tasun üht võlga.
Raamat sai mul üsna kiiresti loetud. Kiiresti ja ka pisut lohakalt… sestap hakkasin uuesti lugema, just vaadates-jälgides seda, kuidas see uskumatul kombel selgunud kurjam läbi kogu raamatu oli niiii korralik ja usin ja tark ja tubli… ja millegipärast oli just tema see, kes…
Väikese kogukonna kui üsna suletud süsteemi paratamatus – kurjam ei saanud tulla, läbi astuda kuskilt kaugelt mujalt, vaid pidi ikkagi olema oma, omainimene.
Ja ta oli rohkem oma kui raamatu peamisi tegelasi – newyorklane Jeremiah Salinger.
Filmirešissöör Jeremiah Salinger sattus sinna Põhja-Itaalia mägikülla koos sealtkandist pärit abikaasa Annelisega ja tütre Claraga. Algul oli tal üsna lihtne ja konkreetne plaan – teha üks dokumentaalfilm. See aga tõi kaasa hirmsasse lennuõnnetusse sattumine, Salinger oli ainus ellujäänu, saades endale traumajärgse stressi väljendusena Koletise, selle sisina, mida Salinger ikka ja jälle kuuleb. Vaatamata ravimitele, mille võtmist ta peaaegu väldib.
Justkui mingiks asendustegevuseks hakkab Salinger uurima ligi 30 aastat juhtunud kohutavat tragöödiat, mida kohalikud nimetavad Bletterbachi veresaunaks. Ja mis oli siiamaani jäänud lõpuni uurimata ja süüdlane leidmata. Tundus nii, et kõigil seal külas, on midagi teada ja midagi varjata… Ja muidugi ei tekitanud Salinger, vähemasti alguses mitte mingit usaldustunnet kohalike seas, et saada teada, mis siis ometi juhtus…
Werner: „Pole hea, kui ideid sünnitab lein. Aga vahel läheb ka nii, midagi pole teha. Ideed lihtsalt tulevad meie juurde ja kõik. Mõned ununevad, aga mõned juurduvad. Nagu taimed. Nagu taimed hakkavad needki kasvama. Neil on oma elu.“ (lk 20)
Salinger: „Ka kõige kogenematum psühholoog oleks taibanud, mida ma tegelikult tegin. Ma tahtsin kannatada. Tahtsin kannatada, sest ma pidin kannatama. Pidin? Loomulikult, olin süüdi kõige kohutavamas süüteos.
Olin ellu jäänud.
Mind tuli karistada.“ (lk 37)
Werner: „Isa saab tütrele kinkida kahte asja: austust iseenda vastu ja kauneid mälestusi. Kui Clarast saab naine või ema, siis mida ta neist jõuludest mäletab? Kas seda, et kelk oli aeglasem kui kilpkonn või seda, et selle tegid sina oma kätega?“ (lk 134)
Annelise: „Pole mõtet teeselda, et see pole tõsi. Sa oled muutunud. Mina olen muutunud. Isegi Clara on muutunud. See on normaalne. Teatud kogemustest ei tulda puutumatult välja.“ (lk 154)
Salinger: „Mõned usuvad, et täiskasvanuks saadakse siis, kui oma vanemad maha maetakse, teised, et igaüks teeb seda omal ajal. Mina polnud kumbagi tõekspidamisega nõus.
Täiskasvanuks saadakse siis, kui õpitakse andeks paluma.“ (lk 281)
Jeremiah Salinger paljastab siin põnevas krimiloos ükshaaval selle mägiküla ammu hoitud saladused, selgub kohutav tõde ühe kaua lahendamata õõvastava kuriteo kohta. Selleks, et võimalikult hästi uurida väikese, suletud, konservatiivse kogukonna nagu Siebenhoch – ühe väga keeruka piirkonna dünaamikat – oli autoril vaja võõrast inimest. Kedagi, kes tuli täiesti teisest maailmast. Lugejale võib meeldida, et Salingeril on naine ja tütar, tal on peresidemed. Ta on inimene. Temas on valgust ja varju.
Tegelikult ei saagi sellest raamatust, sisust ja tegelaskonnast midagi väga erilist-täpset-põhjalikku kirjutada. Sest muidu on oht headelt raamatuhuviliste lugemispõnevus ära rikkuda…
Suur tänu Varraku kirjastus ja peatoimetaja Krista Kaer!
Oli põnev lugemine!
Lühitutvustus ja viited teistele raamatublogidele on siin:
Luca D’Andrea „Kurja loomus“
***
Ilmunud: Varrak, 2019
Tõlkinud: Cathy Laanela
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik