Joel Jans, Maniakkide Tänav “Kosmose pikk vari”

Kohe esimeses lõigus satub peategelane olukorda, millesse ükski peaaegu-täiskasvanu sattuda ei tahaks. Paraku, raskused sellega alles algavad. “Kosmose pikk vari” on seiklusromaan teadusliku fantastika (SF) žanris, või ehk SF-romaan seiklusvõtmes, mille sündmused leiavad aset lähitulevikus meie kohaliku päikesesüsteemi avaruses ja unaruses. Fantaasia on lastud kallale tehnoloogilistele võimalustele ning riivab ka teaduseetikat (sest kas teadusel on üldse mingit eetikat, kui seda ratsastab ärivaist?) ning saadud möll on hurmav. Päikesesüsteemi põhjalik ja iga võimaliku meelsuse poolt kantud asustamine rullub panoraamselt lahti alles loo edenedes, kuna märulile on antud prioriteet. Tehnoarengulise mõõtme ning inimliigi muut(u)mise uuristava võrdlemise tõttu tekkis lugedes paralleel küberpunk-ribofunk kogumikuga “Skismaatriks +” (Bruce Sterling, e.k. 2008), ehkki tulnukate olemasolu – nii võib vist žanriraamatu puhul ilma spoilerihoiatuseta öelda küll – ilmneb märksa varem ja on seetõttu veelgi kujundavama tähendusega. Vähemalt samas mastaabis oli ka oma näitlikkuses veenev maailmakirjeldus. Teisalt on “Kosmose pikk vari” kokkuvõtlikum, lühem, ja olles romaan, kogumikust selgepiirilisem.

Joel Jans on varasemalt avaldanud J.J. Metsavana pseudonüümi all ning teinud sageli koostööd ammutuntud Maniakkide Tänavaga. See autorite tandem on tootlik mitmes ulme alamžanris ja näitab jätkuvat sünergiat, tunnusmärgiks hoogne madin ja isepärased, mingis mõttes lausa analüütiliselt hargnevad lahenduskäigud. Mõlemad autorid on rohkelt auhindadega pärjatud, aga see ei takista neil veel üllatamast. Kindlasti pole ka käesoleva romaani näol tegu mõnda juba töötavasse valemisse kinni jäämise või tsementeerunud sõrestikuga, kus vaid elemente oleks vahetatud – pöörded on kaasahaaravad ja neid on tõesti igal sammul. Võiks küsida, kas mitte liigagi palju? Ehk ei jää mõtteruumi, tegelase siseelule ja adekvaatsetele reaktsioonidele hingamisruumi? Teksti tempo varieerub energilisest mõtlikuni, aga sündmuspilt võib kujuneda visandlikuks, kui seda raamatut liiga kiiresti lugeda. Pean ütlema, et ühe hingetõmbega läbilugemise puhul oleks minu jaoks see kogemus ehk tõesti jäänud pisut reportaažilikuks, ent õnneks polnud mul parasjagu niisugust aega ja võimalust ning ma “jätkutasin” raamatut kauemaks kui kahe nädala peale. See lubas mul saadud infot pikemalt seedida, lasta kohale lainetada ka järelmõtetel, hoomata väljaütlemata põhjendusi. Soovitan neid mõttehetki teistelegi! Samas, kuna romaani tegevustik kubiseb eetilistest küsimustest ja vastustest, luues fooni seiklustele, muutub see iseenesest pisut kihiliseks ega mõju pelga üllatuste ja draama kuhjamisena. Tõden, et autorid on liikunud suunas, mis meeldib mulle rohkem kui senine, juba niigi küllalt soodus suund! Sügavamate probleemide läbimängimine ilma kaotamata iseloomulikku praktilist tegevusrikkust ning žanristampidest vaid huumoriga üleminek ongi just see, mida siit otsisin.

Raamatus on ka pilte! Värske kirjastus Lummur näib olevat südameasjaks võtnud, et põnevusraamatutes võiks taaskord illustratsioone leiduda. Käesolevas on tegu tehnilisemat sorti kosmoselaeva- ja jaamade joonistega, mis teevad ulmeloo keskkonnad käegakatsutavamaks, haaratavamaks. Aga pildid raamatutes üleüldse – illustratsiooni kui visuaalse selgituse tähenduses või ka lihtsalt esteetilise täiendusena – on minu arvates hea mõte ega peaks jääma vaid lastekirjanduse pärusmaaks. 

Raamat kannab kirjastuse Lummur avasarja “Teaduse kaardivägi” skafandris pealuuga logo, mida tasub hakata tähele panema ka raamaturiiulites. Sari on veel noor, koos käesolevaga on ilmunud kolm romaani (ehkki peagi on oodata lisa), aga sellest logost tõotab tulla seiklusulme kaubamärk, mille järgi otsida oma tulevasi lemmikuid ka raamatukogudes.

***

Ilmunud: Lummur, 2019

Kaanepilt: Meelis Krošetskin, siseillustratsioonid: Toivo Tooming 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Tea Roosvald
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.