Iain Maitland “Kallis Michael! Armastusega isa”

Need on isa kirjad oma ülkoolis õppivale pojale, reaalsest elust. Ajal, mil kunstitudengist Michael on kodust eemal ja perega nii tihti ei kohtu, püüab tema isa kirjade kaudu hoida sidet ja annab põhjaliku ülevaate samal ajal kodus toimuvast. Samas jagab ta pojale igasugu elulisi nõuandeid, kuidas endaga hakkama saada. Kirjadest kumab läbi, kui palju hoolib isa pojast ja kogu perekonnast (siia kuuluvad ka Michaeli nooremad õde ja vend, Sophie ja Adam). Kuid Iain Maitland teeb seda omanäoliselt läbi huumori. Huumori, mis kohati tundub isegi sarkastiline. Kuid teisiti ta ei oska. Ta pole inimene, kes teisi heameelega kallistab või lähedastega tundlikel ja rasketel teemadel suudab rääkida. Ta pöörab kõik naljaks, mis võib olla vahel õel.
Ma palun sinult ainult seda, et sa töötaksid sel ja järgmisel aastal kõvasti ja püüaksid saada diplomi, mille abil tööd leida. Sa võid väga hästi olla järgmine Damien Hirst või Tracey Emin – sinu magamistuba oli puhkusereisi ajal tema “meistritööga” rabavalt sarnane -, aga see on asi, mida sa pead edasi arendama oma ajast. Sa ei saa aastate viisi paigal istuda nagu Van Gogh ja oodata, et sind avastataks (igatahes mitte minu raha eest). Otsi endale mingi tööots, et arveid maksta, ning tee oma peent kunstivärki õhtuti ja nädalalõppudel. Siis, kui sind on avastatud, võid kõrva endale tagasi pea külge kleepida ja surmani õnnelikult elada.”

Nii ei märka (või ei taha märgata) ei isa ega ülejäänud pere, kui Michaelil tekivad psüühikahäired. Esialgu väljenduvad need mittemidagitegemises ja endassetõmbumises (kuid Michael on alati olnud vaikne). Järkjärgult hakkab ta muutuma valivaks toidu suhtes ja tal kujuneb välja anoreksia. Juba ilmselgeid märke nähes, ei suuda vanemad ikka veel asja tõsiselt võtta ja eitavad probleemi.

Isa kirjutab pojale: “Sul on aeg oma elu korda seada. Alusta kohe.”

Kuni Michael satub eluohtlikus seisundis haiglasse.

Iain Maitland kirjutas neid kirju mitu aastat. Pingelisel ajal lõi kogu perekonna koospüsimise alustalad kõikuma, kuid tänu armastusele ja hoolimisele on sellel lool siiski õnnelik lõpp.

Kõige parem on iseloomustada raamatut ikka autori sõnadega: “ See ei ole kannatuste päevik. [—] See ei ole eneseabiõpik vaimse tervise probleemidega inimestele. [—] See lugu räägib armastusest – selles tuleb ette närvilisust ja tüdimust, mõnikord õrnust ja mõttesügavust, kohati hämmastust ja meeleheidet, tihtipeale pikka meelt, aga see lugu on läbi ja lõhki armastusest.”

***

Ilmunud: Ajakirjade Kirjastus, 2017

Tõlkinud: Kadri Metsma

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

Jana Must
Nurmenuku raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga