Raamatu mahukus võib esialgu ehmatav olla, kuid kui juba lugemisel hoog sees, ei pane lehekülgede arvu enam tähelegi. Üsna kiiresti saab peategelane omaks ning võimalus talle pikkade aastate jooksul kaasa elada on nii rõõmuks kui ka murepilvede allikaks. Lugeja viiakse 1940 – 1950ndate aastate Hiiumaale, meenutades riigivõimu vahetust ning kirjeldades üldist elukorraldust maapiirkonnas.
Eevi ja Priidik polnud mandril töötavast tütrest juba üle aasta midagi kuulnud. Seda ootamatum oli peretütre koju saabumine koos väikese tütrega, kellest värsketel vanavanematel aimugi polnud. Elu läheb nii, et Ede-Marie jääbki saarele ning kasvab üles nende hoole all. Metsaküla on küll hõredalt asustatud, kuid naabrid hoiavad teineteist. Vahetatakse nii kaupu kui teenuseid ja aidatakse hädas. Seda kuni 25. märtsini 1949, mil küla elanikest peaaegu tühjaks jäi.
Ede-Mariest kasvab igati eeskujulik õpilane ning tubli kommunistlik noor. Vanaema tahaks küll lapsele tegelikku olukorda selgitada, kuid tunneb, et keerulise aja tõttu on ohutum suu pidada. Tüdruk ei tea oma vanematest suurt midagi, kuid igatseb oma ellu isarolli. Innuka koolilapsena hakkab ta Stalinit oma isaks pidama, sattudes sel moel teiste naerualuseks.
Mainimata ei saa jätta ka pealkirja – meelespäid, millel Ede jaoks eriline tähendus on. Need pakuvad lohutust, tuletavad meelde kõige kallimaid ning annavad lootust. Raamatule on ilmunud ka järg “Ära unusta mind”, mis lugemisrõõmu veel kauemaks pakub kui esimene osa.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2015
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Mari-Liis Mägi
Kännukuke raamatukogu raamatukoguhoidja