Kes meist poleks kuulnud väljendeid „Ja nii nad tapsidki meie Ferdinandi” või „Jeesus Maria! karjatas eit”? Just käesolev satiiriline romaan on see, kust on pärit need kuulsad fraasid, mis on Eestis käibel olnud juba mitmeid põlvkondi. Võimalik, et nii tuntud teos ei vajaks enam tutvustust, aga kuna raamat kuulub allakirjutanu lemmikvaramu hulka, siis ei saanud ma seista vastu kiusatusele värskendada lugeja mälu ja tutvustada uutele lugejatele seda suurepärast raamatut.
Raamatu sündmustik hargneb peategelase Švejki juhtumiste rütmis esimese maailmasõja eel ja selle kestel Euroopas. Teose peategelane on just saanud mobiliseerimiskäsu ja selle ellu viimiseks hakkab tegutsema ning satub pidevalt kummalistesse ja koomilistesse situatsioonidesse, mida saadavad raamatus erinevad vägagi värvikad tegelased. Mõnes mõttes võib seda lugu pidada ka Jaroslav Hašeki enda kogetu kirjelduseks, kuna Hašek ise mobiliseeriti esimese maailmasõja hakul Austria-Ungari armeesse ja sealt jooksis ta hiljem üle Vene vägede poole üle jne. Soovitan ka kirjaniku värvika elulooga tutvuda.
Švejki on raamatus kujutatud idioodina ja esialgu see võibki nii tunduda. Aga ajapikku hakkab ridade vahelt kumama väga kalkuleeriv ja kaalutletud tegelane, kes laseb ennast paista lollikesena, kuna absurdsetest olukordadest pääseb tihti välja just sedasi kõige paremini. Švejki näiliselt väga ei häiri, kelleks teda peetakse – ta teab ise kes ta on ja liigub vankumatus meelekindluses oma eesmärgi poole. Muide, kas kirjanik seda nii ise küll mõtles aga Švejki tegelaskujus võib selgelt ära tunda zenilikke ja taoismile väga omaseid jooni.
Raamatut üldjuhul kategoriseeritakse kui huumoriteost, mida see ka kahtlemata on – Jaroslav Hašekil oligi selline käekiri. Ta kirjutas tõsistest asjadest temale väga omaselt humoorikas ja mõnusas mahlases ja kohati lausa groteskses stiilis, kuigi antud teos ja tema teised kirjatükid räägivad tõsistest asjadest. Ta ilmselt sai aru, et tõsistest asjadest saab kõige paremini just läbi huumoriprisma kirjutada. Vaatamata sellele, et raamatu kirjutamisest on pea sajand möödas, on teos tänapäevagi valguses väga kõnekas ja aktuaalne. Vaat et veelgi aktuaalsemaks muutunud, kui see omal ajal oli, kuna tänapäeva lugejal on omamoodi luksus teost ka ajaloo perspektiivist lähtudes lugeda.
Ma võrdleksin Jaroslav Hašeki teost “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” Franz Kafka romaaniga „Protsess”. Kuigi mõlemad teosed on kirjutatud hoopis erinevas žanris ning stiilis, siis mõlemas teoses kistakse peategelane mingisse suurde absurdesesse olukorda, kus peategelane püüab ellu jääda.
Soovitan lugeda seda raamatut kui just mitte igal aastal uuesti, siis iga paari aasta tagant – kuna vanuse ja silmaringi laienemisega avab see teos ennast meile hoopis taas uuest tahust. Lisaks on tegemist seda tüüpi raamatuga, mida võib alati aeg-ajal suvalise koha pealt lahti teha ja see pakub alati midagi ilma, et tervet raamatu peaks kindlasti läbi lugema.
Head lugemist!
1928. aastal ilmus raamat eesti keeles Bernhard Linde kaudtõlkes saksa keelest, mis kandis pealkirja “Vahva sõduri Švejki seiklused ilmasõja kestel”. Tuntuse ja populaarsuse saavutas Švejk Eestis aga 1960. aastal ilmunud Lembit Remmelgase tõlkega, millest on hiljem ilmunud ka mitmeid kordustrükke.
***
Tõlkinud: Lembit Remmelgas
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER 2003 2006 2007
Riho Kiiber
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik
Olen absoluutselt nõus, et peaks lugema mingi aja möödudes uuesti. Alustasin esimest korda 16.aastase teismelisena ning kuigi mulle tohutult meeldis stiil, keel ja Lembit Remmelgase suurepärane tõlge, siis ajanappuse tõttu jäi mul teos pooleli- ehk siis lugesin kaks esimest osa ja kolmandani ei jõudnud. Nüüd hiljuti lugesin teose algusest lõpuni 24-aastasena ja ausalt öeldes naersin veel rohkem, pisarateni välja. Soovitan lugeda kõigil, kes on Šveijkiga tutvust teinud, läbi ka “Geniaalne idioot”, mis anti uustrükina ka LR Kuldsarjas hiljuti välja. Kuna raamatu kujundus mõjutab ka lugemiselamust, siis pean ütlema, et LR esimene väljaanne “Geniaalsest idioodist” on mugavam lugeda ja vastab rohkem meeleolule. Kindlasti tulevikus lugedes saan aru rohkematest vihjetest ja tean rohkem ajaloolist tausta, seega tõesti usun, et loen elus seda raamatut veel mitu korda.
Tõlke kohta lisan, et on eriline anne taibata, mida tõlkimata jätta ja lisada tõlge ääremärkusena. Kõik mahlakad saksakeelsed sõimud, mis tulid saksa armee erinevate astmete esindajate suuvärgist, on jäetud alles, mis lisab lugemiselamusele vürtsi ja ehedust.
Hašek ise oli väga huvitav isiksus ning istus vanglas kinni nii mitmeid kordi, et kõiki kordi inspiratsioonina kasutada tundus juba ebausutav. Kirjanik elas väga mitmekesist elu, tehes kohati juhutöid ja elades hulkurina, mis inspireeris tema kirjanduslikke saavutusi. Švejik on tšehhi rahva vastupanu ja sõjavastasuse kehastus- geniaalne idioot, kes suure fanatismiga on valmis surmani võitlema keisrihärra eest, just nii nagu peab!