Essee, mis on pühendatud lugemisele. Endise õpetajana huvitab autorit küsimus, kuidas noorte seas ebapopulaarseks muutunud lugemine taas nende jaoks toredaks, ahvatlevaks ja soovituks muuta.
Ja no tõepoolest – kõik väikesed lapsed ju armastavad ettelugemist ja unejutte, kuhu see kirg (ja miks) siis kooliajal ometigi kaob? Me ju kõik oleme näinud koolilapsi, kes vingus näoga endale raamatukogus raamatut otsivad ja seda mitte omast soovist, vaid et peab (õpetaja andis nimekirja, andke mulle siit kõige õhem raamat) …
Kui jätta kõrvale rõhutamine, et lugema PEAB ja selle asemel leida üles TAHE, võib sündida imesid. Seda nii lapsevanema, õpetaja kui ka kõigi teiste asjassepuutuvate täiskasvanute osas, kes kõik sunnivad lugema, kes tänitavad – kas sa juba lugesid, mitu lehekülge sa lugesid, miks sa nii vähe lugesid jne jne jne. Kindel on see, et õpetajast võib sõltuda tohutult. Kas ta lihtsalt käsib lugeda raamatu või ta viib lapsed/noored kõrvupidi (ma siin ei pea silmas füüsiliselt kõrvast tirimist vaid näiteks ettelugemisega huvi äratamist, nagu Pennac Süskindi „Parfümiga tegi“) otsapidi raamatusse, teeb selle huvitavaks, kaasahaaravaks, nii et enne “lugema pidav” nüüd tõesti tahab seda lugeda. Kokkuvõtlikult – noored ei taha lugeda, sest sellest on tehtud sundus ja kohustus, mitte nauding ja õigus.
Mõtteid tekitav lugemine. Üldtuntud on sellest raamatust kindlasti kirja pandud lugeja õigused, kuid katkendiks toon hoopis selle mõtlemapaneva lõigu:
Me käime peale nagu uni. Jumal hoia, pole võimalik, et see jõnglane poleks nende viieteistkümne rea sisust aru saanud! Viisteist rida – see on ju linnunokatäis!
Jutuvestjast oleme saanud tema raamatupidajaks.
„Jääb siis nii, mingit telekavaatamist ei tule!“
Sooh! Jah …
Jah … Televisioon on ülendatud preemiaks … ja sellest tulenevalt lugemine alandatud teoorjuseks … Ja selle oleme me ise välja mõelnud …
(Lk 44)
***
Ilmunud: Varrak, 2010
Tõlkinud: Anti Saar
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Sille Ross
Pääsküla raamatukogu juhataja