Ilus ja nukker raamat. Kirjutatud Estonia hukkumise 20. aastapäeva meenutamiseks. Autor on teemat põhjalikult küll uurinud, kuid tegemist on ilukirjandusega – raamatu tegelased ja nende lood on väljamõeldis.
Tegevus toimub kahes ajas – vaheldumisi on praegune aeg ja meenutused varasemast.
Praegu on peategelane Lawernce Alexanderi nime all tegutsev meelelahutuspianist reisilaevadel. Tal ei ole (enam) mingit soovi kellegagi kodu rajada ja kuhugi juuri ajada. Seepärast on ta natuke endast väljas, et tema sõbratar Rosa teatas just, et ootab last.
Varasemalt oli ta aga Laurits Simonsen. Laurits ihkas saada pianistiks ja ta oli selles suurepärane. See aga ei meeldinud liiga väga tema isale, kes oleks parema meelega näinud, et sarnaselt temale saab pojast arst, hea ja kuulus ja tunnustatud arst. Vastavalt nende vahel sõlmitud kompromisskokkuleppele – kui esimesel korral konservatooriumi sisse ei saa, läheb Laurits õppima meditsiini – saab Lauritsast arst.
Juba tudengipõlve ajal kohtub ta Siljaga. Silja vanemad on sõja ajal Rootsi pagendunud. Õhtul, mil Laurits teeb pöördumatu otsuse, tähistatakse tema ja Silja 10ndat pulma-aastapäeva. Kohal on nii Lauritsa kui ka Silja vanemad, nende tütar Liis ning head sõbrad-tuttavad-sugulased. Ilmsiks tuleb saladus, mispeale Laurits katkestab suhted vanematega ning pere kolib Eestisse.
See on raamat, mis paneb mõtlema KUIdele. Kui sel õhtul ei oleks see asi välja tulnud … Kui Lauritsa isa ei oleks sellist asja tookord ette võtnud … Kui Laurits ei oleks oma perega Eestisse kolinud … Kui Laurits ei oleks isaga sõlmitud kokkuleppest kinni pidanud … neid kuisid on nii-nii palju. Meie kõigi eludes on. Ja me teeme neid otsuseid alailma, teadmata, kas ja kuidas see võib meie elu suures plaanis mõjutada. Hirmuäratav.
Nauditavaim osa oli minu jaoks see, kus räägiti muusikast. Ei ole just palju raamatuid, kus klassikalisest muusikast palju juttu ning selles raamatus osa, kus Laurits annab konservatooriumi eksamit, oli minu jaoks ilusaim.
Etüüdi „Ookean“ oli ta valinud täiesti lihtsal põhjusel. See oli meri. Ja selles tundis ta end nii koduselt kui vannis. Molto allegro con fuoco. Soolane maitse ja põhjatu pimedus, maailma vaikus vee all, õhumullid. Ei mingit sentimentaalsust. Vaid suurus. Avarus. Liikumine. Jõud.
(lk 42)
***
Ilmunud: Varrak, 2014
Tõlkinud: Piret Pääsuke
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Sille Ross
Pääsküla raamatukogu juhataja