Ma ei ole just suur elulugude fänn, kuigi mõnikord siiski huvipakkuvate inimeste omasid loen. Nii sattus minu kätte ka Stig Rästa raamat. Stig Rästa ise ei pea seda elulooraamatuks, kuigi ta kirjutab siin enda elust.
Nagu ikka alustab autor lapsepõlvest, mille ta veetis Lasnamäel. Seikluseid tal jätkus – kuidas saadi läbi vene noortega, oma esimestest töödest ning kuidas ta jõudis muusika tegemise juurde. Ma olen enam-vähem tema eakaaslane, aga lapsepõlved olid meil nii erinevad. Tema omast oli põnev lugeda.
Muidugi on siin muusikale omajagu ruumi pühendatud. Stig kirjutab siin näiteks sellest, kuidas ta oma esimese pilli sai, esimesest salvestusest ja kuidas ta jala muusikatööstuse ukse vahele sai. Ja ka Eurovisioonist ja sellest, mida muusika tema jaoks tähendab. Samuti kirjutab ta ausalt muusikutee pahupoolest – alkoholist ja narkootikumidest. Ikka väga avameelselt, mis mulle meeldis.
Teiseks oluliseks teemaks siin raamatus on tervis. Autor kirjutab avameelselt oma depressioonist, paanikahoogudest ning haigusest, mis oleks võinud hullusti lõppeda. Sellest haigusest on inspireeritud ka raamatu pealkiri. Nimelt põdes Addisoni tõbe ka kunagine USA president John F. Kennedyl.
Raamatu lõpuosa on pühendatud palverännakule Santiago de Compostelasse, kus ta selle raamatu kirjutamist alustas. See oli ka üks põhjustest, miks raamatut lugeda otsustasin. Lisaks sellele, et autor mulle sümpaatne on.
Minu jaoks oli see huvitav ja ladus lugemine. Lugemine edenes kiirelt. Autor kirjutab siin mitmest tõsisest teemast, aga sellest hoolimata ei ole raamat sünge. See on põnev raamat autori elust, mõttemaailmast ja toimetamistest, mida soovitaksin eelkõige noortele inimestele. Siit saab teada, milline see muusiku elustiil siis ikkagi on. See on ka natuke õpetlik, aga mitte pealetükkival moel.
***
Ilmunud: Rasta Meedia, 2015
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja