Andres Oja „Trammiga Moskvasse: Eesti muusikute seiklused siin- ja sealpool raudset eesriiet”

Kui mujal maailmas, eriti läänemaailmas, on selliste raamatute ilmumine juba pikkade traditsioonidega ja väga arvestatav žanr, siis Eestis rockumentaar-raamatuid (tuletatud inglise keelsest terminist rockumentary, mis viitab dokumentalafilmidele rock muusikast) väga järjepidevalt ei ilmu. Aga neid võiks ilmuda palju rohkem – nagu ka Mihkel Raud peale oma raamatu „Musta pori näkku” (olemas ka e-raamatukogus ELLU) ilmumist kuskil intervjuus mainis.

Tänapäeval kõlab ehk uskumatuna, aga päevas võis vabalt toimuda kuni 4 esinemist ja sedasi mitmeid nädalaid. Kõigest sellest ja paljust muust saab „Trammiga Moskvasse” väga hea ülevaate. Lugu rullub lahti pillimehe Andres Oja silmade läbi. Saame lugeda, milline oli rokkmuusiku kohati lausa koomikasse laskuv elu oma koduvabariigis ja hea ülevaate saab gastroleerimisest suurel kodumaal Nõukogude Liidus, kuhu meie muusikute vaatamata kõrgele tasemele siiski õnnestus pääseda suhteliselt väikesel seltskonnal. Nimelt pääsemine vallutama Nõukogude Liidu piirituid alasid ja lavasid sõltus hoopis muudest asjadest kui pillimänguoskus. Tahtjaid oli rohkem, sest teenistus NL suurtel lavadel oli oma aja kohta ülihea. Teos annab hea ülevaate, kuidas need asjad ka selle koha pealt käisid – detailne ülevaade kogu nn „karnevalist”, telgitagustest ja kummalistest ning kohati lausa pöörastest juhtumitest, mis paljuski ei  jää sugugi alla tolleaegsetele Lääne kolleegide juhtumistele. Ei puudu miski, mis kogu selle masinavärgiga kaasas käib, aga nõukogude kastmes.

Raamatu teeb väärtuslikus see, et selles on ka laiema lugejaskonna jaoks dokumenteeritud muusiku kogemused riigist, mis on kadunud ajaloohõlma; situatsioonidest, mis ei kordu enam mitte iial ja mis tunduvad lihtsalt uskumatutena. Kui noorem generatsioon võiks lugeda seda kui lugu teiselt planeedilt, siis sel ajal elanud inimesed saavad ilmselt samuti hea lugemiselamuse, sest nõukogude ajal ju ei räägitud (võrreldes tänapäevaga) kõva häälega kuskil (kui, siis muusikute enda kitsas turvusringkonnas) sellest, mis toimus. Paljud juhtumised tulevad alles läbi selle raamatu ilmsiks. Tooksin veel välja, et Andres Ojal õnnestus lihvida Nõukogude Liidu lavalaudu, USA lavalaudu ja nüüd endiselt aktiivselt Eesti lavalaudu. Kogemus, millest ka raamatus on juttu ja mida on hea võrrelda – kuidas asjad siin- ja sealpool ehk erinevates ühiskondades käisid.

Autor Andres Oja on suurte kogemustega trummar, kes on endiselt aktiivne pillimees. Tema vend on Aivar Oja, kes on tuntud Eesti blues ja rock kitarrist eelkõige ansamblist Kolumbus Kris, mille kooseisu hetkel ka Andres Oja ise kuulub.

Muide – see, millest raamatu peakiri tuleb on juba ise omaette koomiline lugu. Aga selleks, et täpsemalt teada saada, tuleb lugejal ise raamatuga tutvust teha.

Head lugemist!

***

Ilmunud: Tänapäev, 2018

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Riho Kiiber
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.