Milline lummav raamat see on ja kuidagi sobis praegusesse aega lugemiseks! Ka kaanekujundus on raamatule sobiv.
Algab see raamat ühe linna kirjeldamisega. See on muidu täiesti tavapärane linn. Linn nagu linn ikka, aga seal elavad inimesed on tegelikult surnud. Elavate maailmast on nad sattunud linna, kus nad on nii kaua, kuni elavate maailmas neid keegi mäletab.
Ühel hetkel satub linna korraga hästi palju uusi tulijaid ning mõne aja pärast jälle linn tühjeneb. Need, kes alles jäävad, ei saa aru, milles asi võiks olla ja nad püüavad aru saada, mis siis ikkagi juhtus.
Samal ajal on elavate maailmas Laura Byrd jäänud lõksu Antarktise uurimisjaama. Tema kaaslastest ei ole enam mingit märki, tema varud on otsakorral, raadio ei tööta ja lõpuks kaob ka elekter. Nii suundub ta teise uurimisjaama abi otsima, aga leiab selle samamoodi eest tühjana. Ta ei saa aru, kuhu kõik on kadunud, kuni talle satub pihku üks artikkel. Artiklis kirjutatakse sellest, kuidas üks viirus laastab maailma. Surmav viirus jõudis Ameerikasse Aasiast ja Lääne-Euroopast.
See on fantaasiaromaan, aga seda lugedes see enam nii fantaasia ei tundugi. Mulle meeldis, millise surnute maailma autor loonud on ja millise poeetilise keelega selle edasi andnud. See oli tõesti lummav ning haaras kaasa nii, et lugedes tundsin seda tohutut külma, mida Laura taluma pidi. Ja mulle meeldisid need karakterid, keda autor surnute maailma loonud oli. Seal kohtab tõesti eripalgelisi inimesi alates Laura vanematest ja ekspeigmehest kuni pimeda mehe ja usukuulutajani. See raamat on kirjutatud masendaval teemal, aga ei mõju masendavana. Olugi, et see on fantaasia ja ei saa päris hästi aru, mis ajastul tegevus toimub, tundub see kõik nii loomulik. See on nii inimlik ja kaunis.
***
Ilmunud: Postimees Kirjastus, 2020
Tõlkinud: Margit Jaaska
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja