Harriet Tyce “Veriapelsin”

“Eelmise õhtu katked jõuavad mõtteisse. Näen Matilda pea kohal lauda, mälestused Patrikust tulvavad minusse, kui laps kummardab ja mind kallistab. Panen käed Matilda ümber ja hingan sisse tema pea lõhna. See rahustab mu pekslevat südant natuke. Pole vaja muretseda. Olen kontorisse magama jäänud pärast seda, kui joomisega natuke liiale läksin, see on kõik. Kõik, mis juhtus.”

Alison on 15 aastat rühkinud advokaadina tööd teha, et lõpuks jõuda ihaldatud ülesandeni. Nüüd saabki ta esimese mõrvajuhtumi kallal tööle asuda. Naise pereelu kannatab tema töö ning alkoholilembuse pärast korralikult. Abikaasa Carl on enda peale võtnud majapidamise ning tütre eest hoolitsemise. Alisoni lubadustel Matildaga rohkem aega veeta ei paista olevat tõsi taga, kuigi enda sõnul naine tõesti üritab. Mingil põhjusel ei lähe aga kunagi nii, nagu ta plaaninud oli. Miski on tugevam kui tema ratsionaalne otsustusvõime. Selleks on janu ja vajadus alkoholi järele. Ning Patrik – töökaaslane, kes samuti teinekord piiri ei oska pidada ning oma tegevuse eest vastutuse võtma peab.

Alisonist saab mõrvajuhtumis pealtnäha kindla süüdlase esindaja. Madeleine leitakse oma abikaasa surnukeha kõrvalt, ta ei osuta mingit vastupanu ega esita vastuväiteid enda kohta käivatele süüdistustele. Naise soov on end süüdi tunnistada ning advokaat ei kahtlegi Madeleine sooritatud kuriteos, kuid uurimise käigus tuleb välja nii mõnigi kahtlane asjaolu. Uurimise edenedes ning Madeleine perekonnasiseseid suhteid analüüsides suudab Alison ka enda pereelu teise nurga alt näha. Kas ta suudab endale kalleid inimesi lähedal hoida või on juba liiga hilja?

***

Ilmunud: Varrak, 2019

Tõlkinud: Maris Sõrmus

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Mari-Liis Mägi
Kännukuke raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.