See on väljamõeldud lugu Kaali kraatri tekkimisest, mis autori suva järgi on paigutatud nooremasse pronksiaega. Sündmuste raamiks on vanamehelt lastelastele edasi antav pärimuslik lugu ammustest sündmustest – mitmeid kordi kuuldud, ent ikka põnevust tekitav ja meeli köitev.
Suurele Saarele (ehk Saaremaale) langenud taevakivi või tükk päikesest – nagu osad inimesed usuvad – ongi raamatus aset leidma hakkavate sündmust alguspunkt ja sellest saab peategelaste rännaku sihtmärk ja missioon. Taevakivist, mis maale langedes vallandas kõikjale leviva nakkuse. Nakkusele eriti vastuvõtlikuks osutus haldjasugu, kellega inimesed muidu enam-vähem sõbralikult kõrvuti said elatud, kes aga nüüd olid hakanud inimesi tapma. Kivi saadab välja mingit müstilist vibratsiooni või üminat, mille kutse on haldjatele vastupandamatu. Inimesi aga tabab taevakivi mõju erinevalt – ravimatu ja surmava haigusena, mis muudab naha puutüvena krobeliseks ja rabedaks ning põhjustab haigestunutele piinavat agooniat.
Kolm noormeest nimedega Aulemb, Tarn ja Vagur otsustavad kodust põgeneda, igaüks omadel põhjustel (seiklushimu, kodune terror, lootusetus talu pärijaks saada, tagasilükatud kosjad). Loomult on nad väga erinevad, kuid sõpradena täiendavad üksteist hästi ja nende nimed räägivad iseenda eest. Näiteks Tarn on tugev ja vastupidav, Aulemb on seiklushimuline ja paindliku suhtlejana räägib tihtipeale kõigi eest, Vagur oskab hästi toitu hankida ja valmistada ning tal on veel mitmeid varjatud andeid varuks.
Oma teel satuvad noorukid alatihti ohtlikesse olukordadesse: haldjate või libahuntide rünnaku alla, õela soonõia elamisse öömajale. Teisalt õnnestub neil saada ka väärt abi ja nõu, osutades teel kohatud olevustele (muu hulgas elupäästvaidki) teeneid. Nende teekond ei kulge siiski ladusalt, sest ühe reisiselli muudab raevunud soonõid loomaks ja teine neist ei jõuagi kohale… See lisab loole dünaamikat – peategelaste ring muutub, loo lõpus ei ole tegelased enam needsamad, kes nad olid alguses. Mõni on lahkunud, mõni lisandunud ja tegelaskujudes on aset leidnud arengud, mis hoiavad põnevust üleval.
Oluline juhtlõng poiste jaoks on Aulembi nähtud endelised unenäod, mis algavad üsna raamatu alguses ja milles ta Suurel Saarel elavalt tütarlapsel Sädelt saab juhtnööre taevakivini jõudmiseks. Need unenäod toimivad justkui kaugusteülese kontakteerumisvõimalusena ja on edasi antud kursiivis, eristamaks neid poistega ilmsi toimuvatest sündmustest.
Iga peatüki algusest leiab lugeja ühe vanasõna või mõttetera, mis avab ja samas võtab kokku järgnevas peatükis juhtuvate sündmuste tuuma. Ka tegelaste nimede ja sündmuspaikade kirjelduste osas on autor teinud tunnustust väärt eeltööd. Küll aga oleks võinud just tegelaste dialoogide puhul mõelda arhailisemale kõlale. Veidra anakronismina mõjub pronksiaja inimeste kasutuses näiteks ingliskeelne laensõna „test“ (lk 55) ning mõõtühikud „tund“ (nt lk 39), „minut“ (nt lk 50) või „meeter“ (nt lk 114). Imestama paneb, misasjad võiksid olla „pastlasääred“(lk 92)?
Neile puudustele vaatamata on „Neetud taevakivi“ värskendav sõõm uudset ilukirjanduslikku töötlust eesti mütoloogia ja vanema ajaloo ainetel. Äsjase pandeemiakogemuse võrra „rikkamana“ oskavad tänapäeva eestlasedki ehk paremini mõista vastukäivate kuulduste ja selgelt määratlemata ohu mõjujõudu. Kuna teose lõpus kavandatakse uut teekonda kauge Põhja nõia juurde, siis ilmselgelt on raamatule oodata järge.
Ulmeajakirjale Reaktor antud intervjuus on Tuuli Tolmov avaldanud, et hakkas kirjutamisega katsetama juba 12-aastaselt, tõsisema hoo sai aga sisse pärast NaNoWriMoga liitumist. „Neetud taevakivi“ on noore autori teine romaan. Varem on temalt ilmunud „Aristarkhovi meetod“, mis pälvis 2016. a III koha kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel.
***
Ilmunud: Fantaasia, 2019
Leia raamat e-kataloogist ESTER
Jana Orion
Kadrioru raamatukogu raamatukoguhoidja