Anu Allikvee „Suvine pööripäev”

Seda raamatut on VÄGA PALJU. Mitte üksnes lehekülgi ja kaalu/raskust, vaid ka tegelasi, nende omavahelisi suhteid ja afääre, elu segadusi ja sekeldusi, sõprust, reetmist, armastust… Kohati tundus, et järg kaob käest, aga ilmselt elu ongi selline, et väga täpset ajajoont jälgida ei peagi saama, sest igasuguseid käänakuid ning kokku-lahku kulgemisi ja tantsimisi on selles raamatus ikka päris palju.

Põnevust oli piisavalt, kuigi seda väga ei oodanudki.

Mõned tegevusliinid ja lahendused aga üllatasid. No ei oleks uskunud, et just nii…

Ühe perekonna lugu. Keskpunktis eakas Tarkuse talu peremees Johannes. Suvise pööripäeva ajal ümbritsetuna oma kahest pojast, tütrest, lapselastest… kaugelt kandi sugulastest, naabruskonna inimestest… Mõned kahtlaste mõtete ja ambitsioonidega tegelased olid ka. Et ikka elu Eestimaal edeneks, selle jaoks on vaja… Maadega, võõraste maadega hangeldada-sehkendada. Jäi mulje, et talu/kinnistu piiridega võis vabalt mängida ja neid suvaliselt liigutada. Huvitav, kas ka päriselt saab selliseid trikke teha?

Oma tegevusliinid kulgesid pealinnas. Perepoeg Jan-Erik oli hirmsasti hädas oma firma asjadega, perepoeg Toomas oli segaduses rahvusvahelise firma töökorralduse ja tema enda mugavustsooni muutumise pärast. Peretütar Annal olid omad töised ja eraelulised sebimised. Ja naistegelasi meeste ümber oli teisigi.

Ühe firma põhjalaskmine oleks peaaegu õnnestunud, aga põhjalaskjad… noh, vähemasti selles asjas seekord ebaõnnestusid. Raamat aga andis head vihjed selle kohta kuivõrd täpne peab olema firma paberimajandusega/raamatupidamisega. Ikka selleks, et hullemast pääseda…

Tunnistan, et kõige sümpaatsemad olid minu jaoks Tarkuse talu loomad. Koer Murka ja eriti kass – kolmevärviline Isand Turri.

Isand Turri astus, saba püsti, Jan-Eriku järel ning heitis vana palkmaja trepile pikali. Ta andis iga oma liigutusega mõista, et hoiab õues toimuval silma peal. See oli tema valdusala ja siin oli praegu väga palju võõraid isikuid. Ta polnud kass, kes inimesi pelgas, kuid ta polnud ka selline kass, kes nende lähedust igatses. Tema ülesanne oli valvata kodutalu, seda ei saanud jätta ainult Murka hooleks. Lõppeks oli Murka vaid koer – lärmi oskas see lontkõrv lüüa küll ja küll, samas allus ta nii kergelt igale käsule. Ja mis peamine – see klähvits oli äraostetav. Enamasti. Eriti siis, kui keegi tõi maitsva kondi või lihatüki. Turriga nii lihtsalt hakkama ei saanud, Turri teadis täpselt, kellega ta pidi arvestama, kellele tuli meele järgi olla ning millal olla valvas.” (lk120-121)

Suvine pööripäev on igal juhul üks selline aeg, kus täitsa vabalt võib olla omadega pöördes, omadega segi ja puntras, mõnega pahuksis, mõne teisega aga suures mõistmises ja koos toimimises. Kevadel külvatu küpseb-keerleb suvel ja annab sügisel nii mõnelegi asjale vastuse ja enam-vähem sobiva ja ausa lahenduse:

Kas tead, kogu see lugu sai alguse suvisel pööripäeval. Kuigi seeme oli külvatud mulda juba palju varem, siis vahetult enne jaanipäeva läks protsess täiskiirusel käima…” (lk 710)

Raamatul on oma FB-leht

Intervjuu raamatu autoriga avaldas raamatupidamis- ja maksundusportaal RMP.ee: Aastatetaguse kassi ilmumine – juhuslik või ettemääratud

***

Ilmunud: Epifaania, 2019

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga