Mitmekihiline naistekas, mille tegevus toimub muusikamaailmas.
Raamatu algus on paraku väga kole: noor andekas laulja Elis pekstakse puruks tema elukaaslase ja sündimata lapse isa poolt. Põhjuseks arutu armukadedus, lõputu kontrollivajadus ja ilmselt ka mingid isiksuse-kiiksud. Kõik see kippus väljuma kontrolli alt alkoholijoobes olles. Ja ausõna, seda kõike kohe alguses, proloogis lugeda oli väga kõhe.
Asjatundlikult on raamatus kirjutatud kõik, mis puudutab muusikat ja ka muusikakollektiivide siseelu. Põhjus peitub selles, et autor on muusik, kelle peamine töökoht on Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Loodetavasti negatiivsemad momendid, ka muusikute vahelises suhtluses ja lõputus kademeelsuses on väljamõeldis. Aga mine tea…
Vaatasin täiesti mõistmatult vastu. Andri ohkas.
„Kullakene, kas sa pole siis mitte midagi märganud?”
„Märganud mida?” tundsin end totaalse lollina.
„Kui palju siin on sisesuhteid ja kui komplitseeritud ja mitmekihiline on siinne meeste-naiste vaheline suhtlemine.” (lk 57)
Tõsine teema – depressioon – on samuti väga asjalikult kirja pandud. Väga tore tegelane, psühholoog Kirke on vist omal moel spetsialiseerunud sellistele õrnadele ja tundlikele kunstiinimestele. Igatahes on ta olemas, vajalikel hetkedel ja vajalike sõnamüksudega.
Kohe algul psühhiaatriga kõneldes koorus välja Elise lapsepõlvest kaasa tulnud, lahti harutamata koorem:
„Aastaid olin püüdnud teha head nägu, varjata teiste eest oma kodust olukorda ja sulgeda oma valu nii sügavale hingepõhja kui vähegi võimalik. Olin lootnud, et äkki ühel heal päeval saab mu isa aru, et tal on imetore naine ja kaks vahvat last. Et ta jätab joomise maha ja muutub hoolitsevaks pereisaks…” (lk 158)
Ja veel:
„Mul on kogu aeg olnud ebaõnnestuja tunne. Kõik minu suhted on olnud segased ja tööalaselt tunnen ma end tihti küündimatuna.” (lk 254)
Lahtiharutamine psühhiaatri poolt jõuab väga suure valuni:
„Aga minu jaoks ei olnud peksmine mingi igapäevane asi. Mulle ei mahtunud endiselt pähe, kuidas on võimalik teisele inimesele tahtlikult füüsilisi vigastusi tekitada.” (lk 257)
Psühholoog Kirke aga jõuab toonideni, muusiku jaoks arusaadava nähtuseni/mõisteni:
„Tead, ma tahtsin juba eelmisel korral rääkida ühest asjast, mis võib-olla muudab maailma tajumise sinu jaoks keeruliseks. See on mustvalge mõtlemine. Sa näed asju sageli väga äärmuslikena. Asjad on kas head või halvad, ilusad või koledad, meeldivad või ebameeldivad ja nii edasi. Rohkem kaldud muidugi ikka sinna musta poole… Sina mõtled asjad mustaks või valgeks, sa ei jäta ruumi vahepealsetele toonidele… Aga mõtle, kui igav oleks muusika, kui poleks olemas ühtegi pooltooni. Õpi kuulama pooltoone. Need rikastavad muusikat.” (lk 271)
Tütarlapsest saab naine, kes julgeb teha oma elus otsuseid nii oma suhete kui ka elukorraldusega seoses. Ühest andekast, töökast ja püüdlikust muusikust saab küps tippmuusik, kelle kohta ta lauluõpetaja Maren kinnitab:
„Sa oled töökas ja andekas, mis on haruldane kombinatsioon. Lisaks oled sa tohutult musikaalne. Sul on mingi sisemine sensor, mis aitab sul avada lauldavate lugude tausta. Sa tunnetad teksti allhoovusi ja oskad seda kõike mõjuvalt edasi anda. Jah, sa oled veidi reserveeritud, aga igaüks, kes laulmisest vähegi midagi jagab, saab aru, et sinu sees põleb erakordne energia. Aga võib-olla just sinu tundlikkus ja haavatavus muudavad su laulmise veel eriti kütlestavaks. Ma ennustan sulle suurt tulevikku.” (lk 273)
Raamat on sarnane Jilly Cooper’i raamatuga „Appassionata”. Ka see on lugu andekast muusikust ja kuulsast sümfooniaorkestrist. Erinevus aga peitub kasvõi selles, et kui Jilly Cooper pidi muusika ja muusikutesse puutuva endale kõigepealt hästi selgeks tegema, siis Annika Lõhmuse jaoks oli tema romaani tegevuse taust igapäevase elu ja töö tõttu täiesti selge. Ei hakka siin aga mingit must-valget jaotust tekitama. Et kes autoritest on parem ja kelle muusikaromaan etem? Lihtsalt selline tunne ja võrdlus tekkis „Pooltoone” lugedes…
Kirjastus tutvustab raamatut nii ja lubab ka pisut sisse piiluda: Annika Lõhmus. Pooltoonid.
Raamatu autoril on avalik FB-leht.
Raamat on muusikast ja raamatus on palju kaunist, peamiselt barokkmuusikat: romaani “Pooltoonid” playlist.
***
Ilmunud: Varrak, 2020
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik