Kirjandusteadlane ja Noor-Eesti juhtfiguur Gustav Suits (1883–1956) oli luuletajana rahutu ja enesekriitiline – tal näis olevat pidev tarvidus iseendast erineda, olla muutumises. Ometi kätkes ja mõjutas ta kogu hilisema eesti luule arengut ning tema vaimse ja poeetilise vundamendi tähtsad osad – individualism, kultuursus, rahvuslus, patsifism ja vasakpoolsus – võisid küll omandada eri varjundeid, kuid ei kadunud.
Käesolev valik on üks põhjalikumaid Suitsu luule kogumikke, kuhu on lisatud ka mõned seni trükis ilmumata luuletused ja põhjalik saatesõna.
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Gustav Suits on olnud vaga viljakas luuletaja.Ta on luuletusi kirjutanud vaga mitmesugustel teemadel ja neid on monus lugeda. Minu lemmikuteks on jargmised luuletused.1.Uhte laulu tahaks laulda.2. Kerkokell 3. Oma saar4.Nooruse aeg 5.nooruse unenagu
Väga põhjalik luulekogumik. Palju on kooliajast tuttavaid luuletusi, mõned isegi veel meeles.
Soovitan.
Gustav Suits “Nii tuli õhtu”
See on mahukas kogu Gustav Suitsu luulet, midagi on siin igast tema luulekogust.
Muidugi ei peaks mingit järelsõna niiväga uurima, see aga aitab paremini uurida ja Suitsu-luulet tabada.
Minu isiklik lemmik on KERKOKELL:
Nii vaikse kodokülä talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lõunevahel lämmäl sääl.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
/…/
Kas kõrd ka kerkokellä lüvväs? –
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvväs –
oh kerkokell, oh kerkokell!
Luulekogu, mis sisaldab väga suurt osa Gustav Suitsu luulest. Kaunid luuletused ja veidi naljakaid ning tõsiseid ja traagilisigi luuletusi leiab raamatust. Suits on kirjutanud ka päevakohastel teemadel. Nii leiab luuletusi sõjast ja ka revolutsioonist. Ka president Pätsist ja tema otsusest on luuletus. Üks luuletus, mis meelde jäi oli „Jõepeeglis taevas pilvedega“.
Palju tuttavaid värsse – Oma saar, Kas kuulete.., Kerkokell…Üllatas rahvaluule aines matkimine.Autorist jääb väga lüüriline mulje, looduspiltide kirjeldamisel on sõnaleiud suurepärased ja tabavad. Koduigatsust on kirjeldatud mitmeti – Siin elamu oli.Nüüd tulease.Oli kodu ja kadu. Oli elu ja ilu.
Adsoni Siuru raamatust lugesin, et Suits oli tõsine ja range õppejõud.
Annab hea ülevaate Gustav Suitsu luuleloomingust, kuna raamat “Nii tuli õhtu” on üks põhjalikum Suitsu luule kogumik.
Seda oli ilus lugeda. Tuli ette mitmeid ammuseid tuttavaid luuletusi nagu “Kerkokell”, “Käkimäe kägu”, “Oma saar” jpt.
Kogumik ” Nii tuli õhtu” oli tõesti nauditav. Minu lemmikud olid: Kerkokell , Oma saar ja Oaas.
Väga tore oli taas lugeda tuttavat luulet.
Esmakordne kohtumine kooli ajal kirjanduse tunnis.
Väga selge, lihtne ja kaasahaarav lausete ehitus mis on põimitud isamaa armastusega.
Ei ole ma ka originaalne kui lemmikuks on
Oma saar
Ma sõuan merel ja sõuan
üht saart mina otsin sääl…
Aitähh Gustav Suits !
Kaunid looduse ja hinge pildid. Väga meeleline, huvitav!!!
Gustav Suits on kindlasti jätnud Eesti luulesse väga suure ja olulise jälje, kuid ausalt öeldes terve selle kogumiku järjest läbi lugemine on olnud minu jaoks väga piinarikas nädalaajane pingutus.
Järelsõnast selgub, et Suitsu keelekasutus, luulevorm ja -stiil tekitasid küsimusi ka Johannes Aavikus. Suitsu kummaline lauseehitus ja tundmatu sõnavara on pannud paljud kriitikud tema luule kohta arutlema.
Osad tema luuletused on minulgi meeles juba kooliajast ja meeldivad mulle väga – “Nooruse aeg”, “Kevad ja sügis”, “Veab mõte mere taha”, “Ühte laulu tahaks laulda”, “Oma saar”, “Sügise laul”, aga näiteks “Lapse sünd” mulle kohe üldse ei meeldinud.
Suitsu tasuks kindlasti lugeda, aga siis korraga väiksemate doosidena.