Sellest raamatust leiab lugeja kirjanik Jüri Tuuliku loomingu kõige muhedamad lood. Autor nimetab neid külavahejuttudeks, mis ei tähenda, et seal poleks hoopis laiemat, üldinimlikku mõõdet. Kõigile nendele lugudele on iseloomulik koomilise ja traagilise vaateviisi põimumine, armastus maailma ja inimeste vastu. Kogumikku on valitud ka näidend «Abruka aeg», mis jõuab raamatukaante vahele esimest korda. Elutarga huumoriga räägib seegi lugu kordumatust Abruka ajast.
***
Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
Väga humoorikas ja kaasahaarav lugemine. Eriti mis Nässusse puutub kui peategelase parim sõber !
“Aprillipõrsas” hea valik minu jaoks !
Vaga lahe oli lugeda, sest Juri Tuulik oli vaga huvitavalt rahvaparaselt kirjutanud.
Lustakad lood täis väga erilisi sõnaseadmisi ja sügavat elutarkust.
Jüri Tuulik kirjutab Abruka saare omaseks ka lugejale. Hakkad mõistma, kui eriline on seal armastuse batsillus ja kui keerukaks see elu teeb,.
Nässu, kalamehe koera lugu teeb hinge hellaks. Ka nukrad lood on Jüri Tuuliku sule läbi ilusad.
Jüri Tuulik “Aprillipörsas”
“Aprillipörsas” sisaldab humoristlikke Abruka-lugusid. Need on väga-väga muhedad ja rohkelt itsitama ajavad lood. Peaaegu kõik lood on saarte murdes, kuid väga lihtsalt mõistetavad ja loetavad.
Jüri Tuulik suri aastal 2014. Ühes oma viimastest intervjuudest ütles ta: „Mul ei ole olnud põhimõtet, et ma pean olema muhe. Sellest muhedusest on kujunenud varuväljapääs, et ma ei muutuks liiga tõsiseks või liiga pateetiliseks, või ei püüaks olla liiga sügav. Ma tahan selle muhedusega lihtsalt varjata oma nõrku külgi, mille poolest teised kirjanikud oleksid tunduvalt tugevamad. Kõige suurem vajadus muhedate inimeste järele on just väikestes kollektiivides. Väikesel saarel või võrgupaadis on väga tähtis, et oleks hulgas muhedaid inimesi.“
Mõnusat saare huumorit täis raamat. Kogesin palju õpetlikku elutarkust.
Väga muhe ja mõnus lugemine. Sai südamest naerda.
Soovitan kõigile.
Ma pole Abrukal käinud, ega tea ka sealsetest oludest midagi. Kuid selle raamatu lugemise järel tahaksin küll seda saart lähemalt tundma õppida.
”Kui juba elada, siis tiri elulõõtsa nii avali kut annab. Et oleks häält ja viisi ja sõukest valu ka, mis südame all nokitseb.” lk129.
Muhedad lood, milles on põimunud nii koomiline kui traagiline. Kerge lugeda. Sain muiata. Tegelikult olin neid lugusid kõiki varem lugenud, väljaarvatud näidendit “Abruka aeg”.
Humoorikas võtmes saareinimeste elusid kirjeldav raamat. Põhitegelased olid Abruka saare elanikud ja nende igapäevane elu ja mured. Kirjastiil oli saareelanikule sobiv rääkimisviis, mis alguses nõudis harjumist, kuna ei ole harjunud seda lugema, kuid andis seda paremini edasi juttude olustiku.
Soovitan väga, kes veel lugenud ei ole. Mina olin. Meretagune folkloor. NB! Ärge ribadeks naerge!
Saarerahva elu oli karm. Ei olnud mahti keerutada – öeldi otse välja ja mindi eluga edasi. Külvati nalja ja naeru, mis oli julge ja väga-väga ilus. Olen ise juurtega ühelt teiselt saarelt.
Jummel, kui tore raamat! Andsin raamatu raamatukokku tagasi ja siis tellisin kauplusest endale kah. Tuuliku Abrukat pole enam olemas, nüüd on teine aeg ja võimalused, aga see, kuidas ta selle kirja on pannud – naera puruks. Meenutab Smuuli Muhumaa-jutte.
Nii tore saare huumor, nagu istuks kärbsena kohalike vanameeste saunaseinal. Kuigi raamat koosneb erinevatest lugudest, siis kokku on raamat tervik ja vihjeid-viiteid on põimitud läbi erinevate lugude. Kui soovida filosofeerida, siis on tegemist hea näitega eksistentsiaalsest realismist eestipärases võtmes.
Ka mulle meeldisid need humoorikad lood kangesti. Tuulik viib lugeja nõukogude aja Abrukale, mis lisab teravmeelsetesse ja ülinaljakatesse lugudesse ka omajagu tolleaegset vaimu. Külad olid veel elujõulised ja neis leidus igasuguseid veidraid ja lustakaid karaktereid.