„Mudlum võtab selle ruumi, mis parasjagu võtta on, olgu see siis artikkel, kriitikaveerg, novell või romaan, ja kasvatab sinna kihi kirjandust“ Johanna Ross
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Made Luiga “Väike Tekstimüür”
„Mudlum võtab selle ruumi, mis parasjagu võtta on, olgu see siis artikkel, kriitikaveerg, novell või romaan, ja kasvatab sinna kihi kirjandust“ Johanna Ross
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Seda kogumikku lugedes sain mitmekülgse ja hariva elamuse.
Mõned raamatuarvustused tekitasid lugemishuvi, mõned aga kustutasid selle täiesti.
Ka lood elust, teatrist ja eriti laulupeost olid vahvad.
Mudlum (Made Luiga) “Väike tekstimüür”
Kogumik kirjutisi teiste inimeste / autorite kirjutistest. Mõnikord tuleb lugeda ühte ja teist. Mõnda kirjatükki ja seejärel ka kriitikatükki. See on see, mis aitab asjule pihta saada. Mõnus lugemine… kõike väga kiiresti lugema ei pea.
Ja järgmiseks võiks üritada lugeda veel Mudlumit.
Näiteks “Mitte ainult minu tädi Ellen”:
Niisama nagu kaovad majad ja kohad ja raamaturiiulid ja inimesed, nii kaovad unustuse hõlma ka raamatud, mida need inimesed lugesid, ja pildid, mis neil esikus rippusid, ja teatritükid ja vanad ajakirjad. Ega siis sellepärast ei oleks nad pidanud olemata olema. Vahel ma mõtlen, mille pagana pärast ma nii selgesti pean mäletama kadunud asju, aga siis kuidagi taipan, et ma ei mäleta ju kadunut. Ma mäletan väga üldiselt, ma peaaegu et ainult mäletangi. Näiteks, kui ma siit Muhust linna sõidan, siis muutub see koht kohe mälestuseks, mis sest, et ta on tegelikult olemas. Ta on isegi rohkem olemas just siis, kui ma siin ei ole ja tegelikult täpipealt niisama kättesaamatu kui need kohad, mis on kadunud. Piisab ainult korra selg pöörata, kui pole enam asja ennast, vaid ainult mälestus temast. Võib-olla olevat ei saagi niimoodi kogeda, et ta ka kuidagi päriselt oleks. Ta on ikka ainult läbi äraminemise. (lk 139)
See raamat on neile, kel huvi lähimineviku ja ilukirjanduse vastu. Mulle meeldis see raamat. Sain teada palju uut ja põnevat erinevatest raamatutest, mida autor on lugenud ja oma arvamusi ning seisukohti kirja pannud.
Lugesin huviga autori lugu Juta Kivimäe raamatust “Suur tuba”. Kirjanik Mudlum väljendab nagu minu mõtteid, ainult osavamas sõnastuses. Järgnevalt peatuksin tekstil “Ärge jätke Elin Toonat pagulusse.”
Olen E.T. mitmeid raamatuid lugenud, konkreetselt seda mitte, aga taas ühinen autori mõttega. …Elin Toona ei ole mitte ainult mälestusi kirjutav naine, aga ka sügav mõtlemapanev suure üldistusjõuga kirjanik….
Raamatute arvustusi on huvitav lugeda, sest need aitavad ääretul kirjandusmaastikul orienteeruda.
Arvustused ja kolumnid on kirjutatud ladusalt ja asjatundlikult. Mulle meeldis Mudlumi humoorikas otsekohesus: ta ei varja, et Jürgen Rooste õigekirjareegleid eirav kirjaviis ajas tal südame läikima.
Vaga huvitav oli raamatute arvustusi lugeda.Sain teada erinevate autorite raamatutest.Hariv lugemine.
Lahe lugemine. Põhiliselt arvustused raamatute kohta, aga ka kolumne, näiteks laulupeo, Tartu, teatri ja mitmel muul teemal, mis elu kätte on toonud.
Mulle meeldis, hästi loetav tekst.
Meeldis ka see, et arvustustes pole Mudlum üleliia kriitiline, toob alati esmalt välja positiivsed hinnangud.
Lugege! Ja te tahate lugeda kõike, mis Made Luiga on kirjutanud. Andekas. Saate hea ampsu. Ümber jutustada pole võimalik.
Minu jaoks tõeline leid on kirjanik Made Luiga. Huumor ja nali. Ja sõnaseadmine. Sügavus samas. Ja teine vaade traditsioonilisele. (Tartus ei toetu ta ülikooli sammastele, vaid keerdtrepile).
Soovitan. väga meeldib see kogu, kus saan lühidalt, ent põhjalikult teada, mida autor erinevate asjade/raamatute kohta arvab.
Minu jaoks toredalt informatiivne!
Emotsioon teosest: info, lahe ja ladus lugemine.
Kuna tihtilugu sellised kogumikud pole järjest lugemiseks, siis varusin lugemiseks rohkem aega. Aga eksisin – lugesin pea-aegu järjest läbi.
Eriti südamesse läks lõiguke sokkidest kui elulõpu tähistajatest. Kusjuures meie suguvõsas on selliste voodi äärel kudujate näppude kangus muutunud ülikõvasti kootud koeks, nii et kanda neid viimaseid sokke ei olegi võimalik.