„Mudlum võtab selle ruumi, mis parasjagu võtta on, olgu see siis artikkel, kriitikaveerg, novell või romaan, ja kasvatab sinna kihi kirjandust“ Johanna Ross
***
Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
Seda kogumikku lugedes sain mitmekülgse ja hariva elamuse.
Mõned raamatuarvustused tekitasid lugemishuvi, mõned aga kustutasid selle täiesti.
Ka lood elust, teatrist ja eriti laulupeost olid vahvad.
Mudlum (Made Luiga) “Väike tekstimüür”
Kogumik kirjutisi teiste inimeste / autorite kirjutistest. Mõnikord tuleb lugeda ühte ja teist. Mõnda kirjatükki ja seejärel ka kriitikatükki. See on see, mis aitab asjule pihta saada. Mõnus lugemine… kõike väga kiiresti lugema ei pea.
Ja järgmiseks võiks üritada lugeda veel Mudlumit.
Näiteks “Mitte ainult minu tädi Ellen”:
Niisama nagu kaovad majad ja kohad ja raamaturiiulid ja inimesed, nii kaovad unustuse hõlma ka raamatud, mida need inimesed lugesid, ja pildid, mis neil esikus rippusid, ja teatritükid ja vanad ajakirjad. Ega siis sellepärast ei oleks nad pidanud olemata olema. Vahel ma mõtlen, mille pagana pärast ma nii selgesti pean mäletama kadunud asju, aga siis kuidagi taipan, et ma ei mäleta ju kadunut. Ma mäletan väga üldiselt, ma peaaegu et ainult mäletangi. Näiteks, kui ma siit Muhust linna sõidan, siis muutub see koht kohe mälestuseks, mis sest, et ta on tegelikult olemas. Ta on isegi rohkem olemas just siis, kui ma siin ei ole ja tegelikult täpipealt niisama kättesaamatu kui need kohad, mis on kadunud. Piisab ainult korra selg pöörata, kui pole enam asja ennast, vaid ainult mälestus temast. Võib-olla olevat ei saagi niimoodi kogeda, et ta ka kuidagi päriselt oleks. Ta on ikka ainult läbi äraminemise. (lk 139)
See raamat on neile, kel huvi lähimineviku ja ilukirjanduse vastu. Mulle meeldis see raamat. Sain teada palju uut ja põnevat erinevatest raamatutest, mida autor on lugenud ja oma arvamusi ning seisukohti kirja pannud.
Lugesin huviga autori lugu Juta Kivimäe raamatust “Suur tuba”. Kirjanik Mudlum väljendab nagu minu mõtteid, ainult osavamas sõnastuses. Järgnevalt peatuksin tekstil “Ärge jätke Elin Toonat pagulusse.”
Olen E.T. mitmeid raamatuid lugenud, konkreetselt seda mitte, aga taas ühinen autori mõttega. …Elin Toona ei ole mitte ainult mälestusi kirjutav naine, aga ka sügav mõtlemapanev suure üldistusjõuga kirjanik….
Raamatute arvustusi on huvitav lugeda, sest need aitavad ääretul kirjandusmaastikul orienteeruda.
Arvustused ja kolumnid on kirjutatud ladusalt ja asjatundlikult. Mulle meeldis Mudlumi humoorikas otsekohesus: ta ei varja, et Jürgen Rooste õigekirjareegleid eirav kirjaviis ajas tal südame läikima.
Vaga huvitav oli raamatute arvustusi lugeda.Sain teada erinevate autorite raamatutest.Hariv lugemine.
Lahe lugemine. Põhiliselt arvustused raamatute kohta, aga ka kolumne, näiteks laulupeo, Tartu, teatri ja mitmel muul teemal, mis elu kätte on toonud.
Mulle meeldis, hästi loetav tekst.
Meeldis ka see, et arvustustes pole Mudlum üleliia kriitiline, toob alati esmalt välja positiivsed hinnangud.
Lugege! Ja te tahate lugeda kõike, mis Made Luiga on kirjutanud. Andekas. Saate hea ampsu. Ümber jutustada pole võimalik.
Minu jaoks tõeline leid on kirjanik Made Luiga. Huumor ja nali. Ja sõnaseadmine. Sügavus samas. Ja teine vaade traditsioonilisele. (Tartus ei toetu ta ülikooli sammastele, vaid keerdtrepile).
Soovitan. väga meeldib see kogu, kus saan lühidalt, ent põhjalikult teada, mida autor erinevate asjade/raamatute kohta arvab.
Minu jaoks toredalt informatiivne!
Emotsioon teosest: info, lahe ja ladus lugemine.
Värvikalt ja haaravalt kirjutatud raamatuarvustused ja mõtisklused meid ümbritsevast elust panevad kaasa mõtlema.
Nii mõnigi raamatuarvustus tekitas huvi, et võiks neid raamatuid lugeda.
Ja muhedalt elulised kirjutised elust endast!
Kuna tihtilugu sellised kogumikud pole järjest lugemiseks, siis varusin lugemiseks rohkem aega. Aga eksisin – lugesin pea-aegu järjest läbi.
Eriti südamesse läks lõiguke sokkidest kui elulõpu tähistajatest. Kusjuures meie suguvõsas on selliste voodi äärel kudujate näppude kangus muutunud ülikõvasti kootud koeks, nii et kanda neid viimaseid sokke ei olegi võimalik.
Huvitav lähenemine mille i-le täpiks osav ja kaasahaarav sõna seade.
Palju kiidetud , loe Sina ka ! Saate sõbraks!
Loetu annab hea ülevaate viimaste aastate lühiproosast. Arvustused aitavad kirjandusmaastikul orienteeruda.
Huvitav ja hariv teos. Kindlasti soovitan.
Mulle on alati meeldinud konstruktiivne kriitika positiivses toonis. Tänu sellele asjaolule, leidsin selles kogumikus enda jaoks uusi lugemata raamatuid.
Lugemine sujus ladusalt. Huvitav oli lugeda arvamust nende teoste kohta, mis endal loetud , samuti saada uusi mõtteid , mida võiks tulevikus lugeda. Kindlasti tasub see raamat läbi lugeda.
Iga Mudlumi lugu vajab aega, süvenemist ja mõtisklemist – ja see on lugemist väärt!
Meeldib autori oskus edastada arvamusi siiralt, värvikalt ja omanäoliselt.
Olen tänaseks vist läbi lugenud kõik Mudlumi avaldatud raamatud ja seegi kord ei pidanud pettuma. Tore kogumik arvamuslugudest erinevate kultuuriteoste-, sündmuste kohta. Meeldib positiivne kriitika ja julge väljaütlemine. Lihtsas keeles ja keerutamata. Tekitas küll huvi lugeda paari kritiseeritud kirjatükki.
Esimest korda lugesin Mudlumi ning olenemata sellest, et tegu oli peamiselt teiste teoste arvustustega oli tegu paeluva lugemisega. Samuti leidsin, et ei ole senini ühtegi neist “Väikses tekstimüüris” arvustatud teosest ise lugenud. Ehk oleks n-ö algallikatega tutvumine andnud teosele veel teise mõõtme. Mind see aga lugemast ei seganud. Eriti kuna Mudlum on arvustustesse osavalt sisse põiminud ka igapäevaelulise.
Lugejat abistav arvustuste kogumik. See toimib sõelana, kõike ju ise ei jõua lugeda. Usaldasin autorit. Ta aitas välja sõeluda minu jaoks vähe pakkuva: alkokirjanduse (lk 130), probleemide tekitamise mittemillestki (lk. 63).
Ajakirjanduslikult hetketrende esitav isikupärane kogumik. Sain uusi väljendeid, arvustused olid küllaltki informatiivsed.
Huvitav oleks lugeda dokumentaalset käsitlust ajajärgust, mis sünnitas muuhulgas Disco Elysiumi, sest “ajavaimu” tundub autor tabavat päris hästi.
Kuigi see on varem avaldatud tekstide kogumik, siis polnud ma neist midagi lugenud. Mõnus lugemine, meeldis autori stiil. Varasemalt olen lugenud tema “Poola poisse” ja käesolev teos ei meenutanud kuidagi “Poola poisse”, nagu oleks erinev autor. Samas oli ka käesoleva teose tekstide eesmärk midagi täiesti muud.
Väga soovitan, saad teada paljut, mida siiani kindlasti ei teadnud või ei osanud tähelepanu pöörata.
Palju kriitikat, isegi Mart Sander ei pääse.
Palju kiitust – Heli Allik jälgis ühte raamatut ja aastat! Kas Vahur Afanasjev tegi selle arvustuse pärast enesetapu?
Raamatuarvustused aastaist 2017-2020 on muhedad ja vaimukad.
“Tekstimüür” viimase raamatuna minu Raamatuga kevadesse programmist on tõeliselt mahlakas kirss sellel tordil.
Nauding ennekõike – lugesin mõnuga kõiki raamatuarvustusi.
Autori eluhoiak on mulle väga sümpaatne.
Soovitan – autor on tark inimene, kirjutab selgelt, hinnangud raamatutele on lähedased minu omadele. Tekitas erinevaid emotsioone: rahulolu, äratundmisrõõmu, lugemisaeg oli mulle nn kvaliteetaeg.
Tänamatult vähe tähelepanu saav žanr. Nii Ümberjutustaja kui tekstimüüriga võiks alustada iga-aastast humoorikate ülevaadete seeriat. Kramplikult objektiivne klassikaline kriitika on sellega võrreldes nii ebahuvitav.
Väga tore raamat ja soovitan! Teos koondab arvustusi raamatutele ja mõndasid arvamuslugusid.
Leidsin enda jaoks nii mitugi teost, mis sai lisatud lugemisnimekirja. Kõige enam meeldis, et kõik arvustused ja arvamuslood on mõistliku pikkusega ja selgelt edasi antud nägemus antud teosest.
Raamatuarvustuste lugemine oli eriti meeldiv. Autoril oli väga hea huumori ja keelekasutusega arvamus raamatutest, nii et tekkis soov ka ise mõnda neist lugeda. Lisaks oli ka teisi humoorikaid arvamusi nii näidentitest kui ka laulupeost.
Soovitan lugeda. Arvustused olid nii huvitavalt kirjutatud et tekkis huvi nii mõnegi raamatu vastu, mida varem ei teadnud. Ka nende raamatute kriitika mida olin juba lugenud, oli huvitav. Pehme ja mõnus humoorikas toon.
See raamat oli ootamatult äge leid. Raamatute arvustusi oli tõsiselt huvitav lugeda – eriti nende osas, mis endalgi loetud, samuti sain enda lugemisnimekirja mõned uued lisatud. Sama oli etendustega – eriti mõnus lugeda, kui endal ka nähtud oli, sai meelde tuletada ja võrrelda. Raamatu viimase osa esseid/artikleid/mõtisklusi oli samuti huvitav lugeda. Selline mõnus mekutamise raamat – hea meelega loeks edasi.
Päris huvitav raamat jupi kaupa lugemiseks, aga kuna mul oli vaja see korraga läbi lugeda, siis see oli küll väga keeruline. Ühe jutukese haaval on sellist raamatut hea lugeda, aga järjest erinevate raamatute ja etenduste ja elu kohta jutte lugeda, oli liiga piinarikas ja võttis väga kaua aega.
Mudlum kirjutab hästi ja ma usun, et tahaks kunagi ta teisi raamatuid ka lugeda. Ainult kaks asja mind häirisid, tema kohati liiga keeruline ja ülevoolav sõnakasutus. n: “Lõpetame ülevaate hüpertekstuaalsuse kvintessentsiga.” (lk 183) Ja teiseks tema väga halb suhtumine Mart Sanderi raamatutesse. Et kellele ta neid üldse kirjutab ja need on nii igavad. Läksin kohe Goodreadsi ja vaatasin, mis hindeid teised peale minu olid tema raamatutele pannud. Leidsin enamuses ainult ülivõrdes tagasiside, nii et julgen vastu vaielda, Mart Sander on oivaline kirjanik ja ilmselt minusugused ta raamatuid ikkagi loevad. 🙂
Soovitada ei oska, see ei ole ilukirjandus, vaid kriitilised raamatute arvustused ja artiklid.
Ehk neile, keda huvitavad ka neil endil lugemata raamatute arvustused (nagu mina).
Lugesin raamatu läbi suure huviga. Nautisin autori stiili ja mõtteid.
Mudlum kirjutab hästi ja tema arutluskäigud on huvitavad – tegemist on aruka ja haritud inimesega. Esimene pool raamatust on kirjanduskriitika – kuna ma pole pooli teoseid lugenud, siis arvamusavaldus nende kohta ei suutnud väga köita.
Ootasin sellest Mudlumi raamatust ilukirjandust ja tagantjärgi arvan, et oleksin seda žanri ka eelistanud.
“Elu, teater, laulupidu” (raamatu 2. pool) oli palju nauditavam.