Ühe eksistentsialistliku kirjanduse säravaima teose tegevus toimub füüsiliselt Camus’le koduses Alžeerias, vaimselt aga moodsa inimese heitlikus ja absurdi piiril kõikuvas teadvuses. End juba pikka aega oma elus ja keskkonnas võõrana tundev peategelane Meursault sooritab mõttetu mõrva, mis nii sündmuse kui selle tagajärgedena aitab tal pisutki maailma ja elu mõtestada.
„Võõras“ (2017, 2024) ESTERis; „Võõras“ (2003) ESTERis; „Võõras“ (1966) ESTERis
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Ei meeldinud, puudub selline vaade elule nagu nimitegelasel.
Soovitan. Eksistentsialistlik kirjandus käsitleb inimese maailma olemise põhiküsimusi ja väärtushinnanguid. Albert Camus oli eksistentsialismi säravamaid esindajaid.
Peategelane tunneb end oma elus võõrana. Hingeline tühjus ja empaatiavõime puudumine viivad kuriteoni. Ta hakkab oma eluviisi analüüsima alles kohtupingis.
Motetu morv. Peategelane tunneb elus end voorana. Alles kohtupingis saab ta aru kuidas oleks pidanud elama.
See oli üks kummaline lugemine. Juba algusest peale, sest oma pisikeses raamatuklubiski arutasime: oot, kas “Võõrast” sai kunagi keskkoolis loetud…? Ütlen ausalt, et meeles polnud midagi peale selle, et kusagil toimus mõrv. Ja mismoodi ma sest loost võisin keskkoolis aru saada…? Ei kujutagi ette, puudub mälestus. Täiskasvanuna lugeda: meeldis. Ma ei tunne, et pean tingimata lugema raamatuid, kus samastun nimitegelasega: väga huvitav on kogeda ka hoopis teistmoodi, VÕÕRAID tundmusi (antud juhul tundetühjust) ja mõtteid. Ja mõelda, mille eest lõpuks karistus määrati? Oli see õiglane? Kriitiline vaade kohtusüsteemile, kahtlemata.
See on üks täitsa omapärane raamat – mõnes mõttes hästi sirgjooneline (peategelane sooritab mõrva ja raamat jaotubki kaheks osaks – enne tapmist ja pärast tapmist), aga samas kuidagi nii teistsugune; ühelt poolt nö lame, aga teisalt nüansse jagub; ühelt poolt tundetu, teisalt nagu ikka ei ole ka.
Minule meeldis – lühike, aga lööv ja paneb kaasa mõtlema.
Minu versioonil (Tänapäev, 2017) oli üsna korralik järelsõna, mis aitab ehk ka natuke jutustuse ja autori tagamaid avada.
Meeldis raamat ja soovitan lugeda. Teose pealkiri on hästi tabatud. Peategelena elab nagu omas maailmas ja on suhteliselt emotsioonitu (ei kõiguta isegi ema surm). Nagu ei huvitaks teda elus mitte midagi. Aga ootamatult võtavad sündmused elus kardinaalse pöörde (sooritab mõrva), mis paneb peategelase rohkem elu üle mõtisklema.
Albert Camus „Võõras”
Raamatu lugemine mul eriti ei edenenud. Leidsin aga artikli selle kohta, kuidas „Võõra” võltsitud käsikiri oli sattunud oksjonile… Kes võltsis? Miks?
Camus kandis selle käsitsi paberile tegelikult kaks aastat pärast romaani ilmumist, kuid üritas jätta mulje, nagu tegemist oleks teose varajase mustandiga. Aga miks?
Kuigi romaanist „Võõras” trükiti esialgu vaid 4400 eksemplari, sai sellest ruttu bestseller ning seejärel Prantsuse kirjanduse üks meistriteoseid, mida on praeguseks müüdud mitu miljonit eksemplari. See on mõistagi suurendanud ka ebatavalise käsikirja väärtust.
Ükskõiksus kõige vastu. Tahe olla rahus ja tänases päevas. Tegelikult võõras nii ühiskonnas kui enda kehas ja hinges. Äkki aitaks raamatu mõistmisel see, kui lugeda järelsõna kõigepealt.
Lugesin kuula kirjaniku tuntud teost üsna tuimalt. Piinlik, Camus on ju Nobeli preemia saanu (1975).
Ema surm. Rikka araablase mõrv justkui möödaminnes. Vangla.
Mul kui mittefiloloogil aitas teost mõista alles Joël Malrieu mahukas järelsõna (lk. 99-135).
Lihtsas arusaadavas keeles kirjutatud raamat, mille tegevus toimub Alžeerias.Kohtupidamine oli väga kummaline. Kahju noore inimese elust.