Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
Ühe eksistentsialistliku kirjanduse säravaima teose tegevus toimub füüsiliselt Camus’le koduses Alžeerias, vaimselt aga moodsa inimese heitlikus ja absurdi piiril kõikuvas teadvuses. End juba pikka aega oma elus ja keskkonnas võõrana tundev peategelane Meursault sooritab mõttetu mõrva, mis nii sündmuse kui selle tagajärgedena aitab tal pisutki maailma ja elu mõtestada.
„Võõras“ (2017, 2024) ESTERis; „Võõras“ (2003) ESTERis; „Võõras“ (1966) ESTERis
***
Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
Ei meeldinud, puudub selline vaade elule nagu nimitegelasel.
Soovitan. Eksistentsialistlik kirjandus käsitleb inimese maailma olemise põhiküsimusi ja väärtushinnanguid. Albert Camus oli eksistentsialismi säravamaid esindajaid.
Peategelane tunneb end oma elus võõrana. Hingeline tühjus ja empaatiavõime puudumine viivad kuriteoni. Ta hakkab oma eluviisi analüüsima alles kohtupingis.
Motetu morv. Peategelane tunneb elus end voorana. Alles kohtupingis saab ta aru kuidas oleks pidanud elama.
See oli üks kummaline lugemine. Juba algusest peale, sest oma pisikeses raamatuklubiski arutasime: oot, kas “Võõrast” sai kunagi keskkoolis loetud…? Ütlen ausalt, et meeles polnud midagi peale selle, et kusagil toimus mõrv. Ja mismoodi ma sest loost võisin keskkoolis aru saada…? Ei kujutagi ette, puudub mälestus. Täiskasvanuna lugeda: meeldis. Ma ei tunne, et pean tingimata lugema raamatuid, kus samastun nimitegelasega: väga huvitav on kogeda ka hoopis teistmoodi, VÕÕRAID tundmusi (antud juhul tundetühjust) ja mõtteid. Ja mõelda, mille eest lõpuks karistus määrati? Oli see õiglane? Kriitiline vaade kohtusüsteemile, kahtlemata.
See on üks täitsa omapärane raamat – mõnes mõttes hästi sirgjooneline (peategelane sooritab mõrva ja raamat jaotubki kaheks osaks – enne tapmist ja pärast tapmist), aga samas kuidagi nii teistsugune; ühelt poolt nö lame, aga teisalt nüansse jagub; ühelt poolt tundetu, teisalt nagu ikka ei ole ka.
Minule meeldis – lühike, aga lööv ja paneb kaasa mõtlema.
Minu versioonil (Tänapäev, 2017) oli üsna korralik järelsõna, mis aitab ehk ka natuke jutustuse ja autori tagamaid avada.
Meeldis raamat ja soovitan lugeda. Teose pealkiri on hästi tabatud. Peategelena elab nagu omas maailmas ja on suhteliselt emotsioonitu (ei kõiguta isegi ema surm). Nagu ei huvitaks teda elus mitte midagi. Aga ootamatult võtavad sündmused elus kardinaalse pöörde (sooritab mõrva), mis paneb peategelase rohkem elu üle mõtisklema.
Albert Camus „Võõras”
Raamatu lugemine mul eriti ei edenenud. Leidsin aga artikli selle kohta, kuidas „Võõra” võltsitud käsikiri oli sattunud oksjonile… Kes võltsis? Miks?
Camus kandis selle käsitsi paberile tegelikult kaks aastat pärast romaani ilmumist, kuid üritas jätta mulje, nagu tegemist oleks teose varajase mustandiga. Aga miks?
Kuigi romaanist „Võõras” trükiti esialgu vaid 4400 eksemplari, sai sellest ruttu bestseller ning seejärel Prantsuse kirjanduse üks meistriteoseid, mida on praeguseks müüdud mitu miljonit eksemplari. See on mõistagi suurendanud ka ebatavalise käsikirja väärtust.
Ükskõiksus kõige vastu. Tahe olla rahus ja tänases päevas. Tegelikult võõras nii ühiskonnas kui enda kehas ja hinges. Äkki aitaks raamatu mõistmisel see, kui lugeda järelsõna kõigepealt.
Lugesin kuula kirjaniku tuntud teost üsna tuimalt. Piinlik, Camus on ju Nobeli preemia saanu (1975).
Ema surm. Rikka araablase mõrv justkui möödaminnes. Vangla.
Mul kui mittefiloloogil aitas teost mõista alles Joël Malrieu mahukas järelsõna (lk. 99-135).
Lihtsas arusaadavas keeles kirjutatud raamat, mille tegevus toimub Alžeerias.Kohtupidamine oli väga kummaline. Kahju noore inimese elust.
Väga soovitan, sest siis saad mõelda ja öelda, et oled seda raamatut lugenud. Esialgu tundus, et tegemist on kohtlase autistiga. Peale “Järelsõna” lugemist sain teada, et “teos jääb tabamatuks”, et kommenteerijad on segaduses, “et nii peategelane nagu terve teos jääb endiselt käsitamatuks”. See selgitus parandas veidi minu enesetunnet.
Soovitan. Autor on võrratu! Teema on tõsine, aga ajastuteülene. Mina enam me erineme või oleme võõrad ümbritsevas keskkonnas ja ajas, seda karmim saatus võib meid tabada.
Täielik pettumus. Justkui päevikuvormis kirjutatud, minategelase episood oma elust. Ei kiskunud süüvima põhjalikumalt, sest kogu see elu-olu oli pehmelt öeldes mittekaasakiskuv. Pigem vastupidi.
Peategelase ükskõiksus on minu meelest sarnane ka tänapäeva ühiskonnaga. Sotsiaalsetes suhetes tunnevad paljud ennast ebamugavalt ja see on tõsine käitumishäire. Soovitan kindlasti
On inimene, käitub nagu hingetu, emotsioonitu, lame. Pole nagu inimeseks kasvanudki, kellel tunded, eesmärgid, arusaamine tulevikust.
Tänu, et minu inimlikku ellu ei ole tulnud ega kasvanud niisugust inimest. Mõnes mõttes mugav kuid ettearvamatu inimene.
Kerge lugeda aga tegelase käitumise suhtes on kogu aeg väike kahtlus. Poeg, kes raha puuduse pärast ei saa ema hooldada, ei tunne matuste puhul huvi, mis see maksab? Tuttavad olid mõned matusekombed – leinalint. Veel pool sajandit tagasi kanti ka meil. Surnuvalve on aga ammu unustusse vajunud.
Ükskõikne peategelane (või kohtlane?) Kuhu jääb lõunamaine temperament? Realiseerib selle
püstolilaskudega?
Soovitan lugeda, lahendus on…
Teos kuulub minu jaoks nende raamatute kategooriasse, mille lugemist ma nii väga ei nautinud. Kuid, millest ma veel tükk aega hiljem ikka mõtlesin (à la Hanya Yanagihara “A Little Life”). Camus “Võõras” on kirjutatud võrdlemisi lihtsasti ja kergesti loetavalt. Sisult kummaline, esialgu igavana tunduv ilukirjanduslik teos. Selle peategelane on paljuski tavapärane, kuid samas ka täiesti apaatne ning emotsioonitu mees. Siiski on teoses erinevad eksistentsialistlikud temaatikad, mis annavad hilisemalt veel mõtlemisainet.
Pean kahetsusega tõdema, et ei tunne end pärast lugemist sugugi rikkamana. Ei olnud nagu ei liha ega kala. Üldse mingeid tundeid ei tekitanud ei lugemise ajal ega tagasivaates. Tuim ja lame nii kirjutamisstiili kui sisu poolest.
Mulle meeldis, et see raamat oli pealtnäha lihtne ja lühike, kirjutatud lihtsas keeles, lühikeste lausetega ja mõnes mõttes lihtsalt mõistetava sisuga – peategelane sooritab mõrva ja kannab seejärel karistust. Samas aga võib selle raamatu najal mõtiskleda paljude erinevate teemade üle, mis on täiesti aktuaalsed ka tänapäeval, varsti pea sajand hiljem: inimese koht ja roll ühiskonnas ja ühiskonna liikmena, võimekus või võimetus suhelda teiste inimestega ja osaleda sotsiaalses suhtluses, empaatiavõime, sotsiaalsed koodid ja normid ning neist arusaamise ja kinnipidamise vajadus, teo ja tagajärje seos ning indiviidi vastutus. Hea, kui seda käsitletakse koolis, ma ise polnud seda kooliajal lugenud.
Gümnaasiumis on see raamat kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Õpetlik lugu noortele, et mõtlematu tegu võib hetkega unistused ja tavapärase elu purustada. Tekst on lihtsalt kirjutatud ja arusaadav. Võib lugeda küll, lugemine edeneb kiiresti
Soovitan seda raamatut lugeda just noortel inimestel, et nad õpiksid, et elus tuleb vastutada kõigi oma tegude eest. Mulle endale oli lugemisel abiks raamatu järelsõna.
Raamat mulle erilist muljet ei jätnud, meenutas “Kuritööd ja karistust” ja “Protsessi”, nii et kellele need meeldisid, siis sobib “Võõras” ka lugemisnimekirja. Meeletult ajas närvi, et kohtuprotsessil ei keskendutud niivõrd tapmisele kui süüaluse suhetele oma emaga, mis tegelikult ei puutunud üldse asja.
Minu jaoks oli raamatu kõige parem osa järelsõna, mis kirjutas detailselt selle jutukese lahti ja oli raamatu tegevustikust märksa huvitavam.
Veider tegelane sooritab mõrva ja mõistetakse surma. Pole midagi, mis paneks talle kaasa elama. Pani mõtlema autori vaimse tervise üle.
Peategelase apaatsus ja nihilism oli erakordne, aga tekitas lugedes pigem pahameelt kui kaasatundmist (võib-olla see oli omaette eesmärk, et panna lugeja tundma enamat kui peategelane kunagi tundis?!).
Pigem ei suutnud teksti nautida, ootasin puänti, mida ei tulnudki. Võib-olla omas ajas oli tekstil teistsugune roll.
Olen aastaid peljanud seda raamatut lugeda – mingi rumal eelarvamus hoidis mind tagasi. Kuid nüüd, mil selle hetkega sisse ahmisin, lausa nautisin kirjutatut. Lugedes tekkisid kujutluspildid nii tegelastest, kui olulisematest paikadest.
Soovitan. Lihtsalt loe nagu lugu.
Mulle meeldis seda lugeda, aga kui pärast proovisin “Järelsõna” lugeda, siis ei saanud enam millestki aru.
Meisterlik, hea sõnakasutus. Romaan viib mõttele, et muutused Eestis on nii äkilised, et tavakodanik on sama abitu kui Meursault, kes ei tundnud kogukonna mängureegleid.
Väga meeldis see raamat, soovitan lugeda. Huvitav jälgida peategelase mõttekäike ja tegusid, hinnanguid ümbritsevale maailmale ja inimestele.
Kas ma armastan seda raamatut? Sellel pole mingit tähtsust, aga ma ilmselt ei armasta seda.
Kas ma soovitan seda raamatut? See on mulle ükskõik, aga ma võin soovitada, kui tahate.
See on väga hea raamat. Vaatamata valdavalt emotsioonitule ja ükskõiksele peategelasele, tekitas see raamat minus väga mitmekesiseid tundeid.
Mõned leheküljed on kui helge unistus, mõned tekitavad sügavat pahameelt ja jälestust.
Seega soovitan neile, keda süngemad teemad ei heiduta.
Minu jaoks täiesti tavaline lugemine kus puudus põnevus ja lisaks ei olnud raamat kaasahaarav.
Teist korda ei loeks ja midagi olulist ei leidnud . Kahjuks .
Soovitan väga. Paneb ajukäärud tööle.
Sain teada jälle midagi uut – millistena me inimesed ikkagi siin ilmas oleme!!!
Ahvikari. Nagu keegi arvas.
Lugesin küll lõpuni, kuid elamus jäi kahjuks saamata.
Peategelane oli ja jäigi mulle võõraks.
Albert Camus’ raamatu “Võõras” lugemine tekitas minus sügava rahutuse tunde. Meursault’i eemaldumine maailmast, tema peaaegu kliiniline eluvaatlus, oli nii põnev kui ka sügavalt häiriv. Ma maadlesin ebamugavate küsimustega, mida raamat tõstatab ühiskonna ootuste ja inimlike emotsioonide olemuse kohta.
Raamat tekitas painava tunde, et inimene ei väärtusta elu, ei suuda iseendast välja astuda.
Kummaline peategelane ütleb peamiselt “ei”- naine pakub abielu, ülemus pakub ametikõrgendust, ta ei lase avada kirstu, et oma surnud emale enne matmist pilk heita; kui vaimulik pakub pattude kahetsemist. Ta ütleb “jah”, kui sutenöör pakub sõprust, kui surnuvalve ajal pakutakse piimaga kohvi…. Peategelase perspektiivis on kõik üheväärne. Tema eluloo jutustavad ümber teised, tema jääb iseendaks, mõistetakse surma. Kellele on tarvis, et “Prantsuse riigi nimel” löödaks inimesel pea maha?
Usun, et lugedes originaali, saab osa ka keelest, tekkis huvi ka ülejäänud loomingu, vastu,
3. a enne hukkumist kõneleb Camus Nobeli kirjanduspreemia kättesaamisel: “Millised ka poleks meie inimlikud nõrkused, meie kutsumuse õilsus juurdub alati kahes raskesti täidetavas kohustuses: keeldumises valetamast ja vastuhakus rõhumisele.” ja “Siin plahvatusohtlikus maailmas, kus meie suurinkvisiitorid ajaga võidu joostes püüavad rajada surmaimpeeriume, tuleb teadlikult taotleda rahu rahvaste vahel, mis ei põhineks orjusel; vaid siis saame jälle tööd ja kultuuri nautida ning koos luua uue inimühenduse.” https://kultuur.err.ee/1608896528/aivar-kulli-ajalootund-albert-camus-nobeli-kone (vaadatud 13.04.2025).
Kirjanik ja mõtleja otsis väljapääsu nii kristlikust kui marksistlikust dogmaatikast, surm aga tabas teda absurdsel moel, autoõnnetuse läbi.
Mõtetu mõrv. Kummaline kohtuprotsess.
Jääb kummitama. Mis toimus? Miks toimus?
Soovitan lugeda. Peategelase käitumine ja motiivid panevad mõtlema. Peategelast võiks nimetada ka tundetuks, kuid päris nii see ka ei ole, pigem on need minu jaoks sellised äraspiduseks. Näiteks ta ei kahetse inimese tapmist vaid seda, et talt endalt on võetud vabadus. Raamatus on ka päikesel suur osa. Seda ma ei osanudki lahti mõtestada.
Camu inimeksistentsi üle juurdlevaid teoseid, sealhulgas “Võõrast” võiks ikka lugeda.
Võõras nii maailmale kui endale.