“Ülima õnnelikkuse kogudus” on kõrgelt premeeritud “Väikeste Asjade Jumala” autori teine romaan, kahe teose vahele jääb peaaegu täpselt 20 aastat ja selle raamatu ilmumist peetakse üheks käesoleva aasta olulisematest kirjandussündmustest maailmas.
See on kriipiv armastuslugu, lugu võitlusest ja elujäämisest, jutustatud kord sosinal, kord karjudes, tihti läbi ausate pisarate ja vahel kibedalt naerdes. Pea kõik selle romaani arvukad kangelased on inimesed, kelle nende koduks olev maailm on murdnud, aga kellel on õnnestunud pääseda, armastuse ja lootuse läbi terveks saada. Lugu liigub peamiselt Delhi tänavatel ja Kašmiri vabadusvõitlejate seas, ning on jutustatud harukordse tundlikkusega, nagu Roylt oodata võikski.
„Ülima õnnelikkuse kogudus“ ESTERis
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Romaan on sisu tihe, siin on tapmist, kuid ei puudu ka armastust. Me kohtume veidrate inimestega. Naiteks , kes peab oma koduks surnuaeda. Loe ja Sa saad elamuse!
Meile täiesti võõras elu, võõras ühiskond.
Mehe kehasse vangistatud naine Anjum. Tõesti ei suuda ette kujutada elu surnuaias, tulla ise toime ja aidata teisi.
Kindlasti lugege.
Ei soovita.
Üllatav, et autor on naisterahvas.
Pidin mitmel korral lugemise katkestama, sest mis Kashmiris toimus on kohutav ülekohus.
Soovitan raamatut, kuna saad teada India elust-olust, tavadest ja seadustest. Samas ka seaduste puudumisest ja omakohtust.
Raamat ise ei ole mitte midagi meeli ületavat. Leppimine sellega, et omaõigust taga nõudes jääd tihti ise ohvriks. Üksiku vaese karjumist ei kuula keegi. Kui jääd ellu, siis oledki õnnelik.
Palju värvikaid tegelasi. Üldiselt huvitav, aga vahepeal läks tüütuks. Huvitav mõte oli Anjumil asuda surnuaiale ja asutada sinna elamine, hiljem lisaks külalistemaja. Päris palju julmust sõjardite tegevuse tõttu, sadistlikku käitumist. Elada selle keskel on karm.
Üks teine pilk India kogukonnale. Tundub, et kõik on äärmuslik, suur segapuder, kontrastne.
Maetud surnud, mitte põletatud.. Võib-olla see ongi India.
Kirev lugu ning pilt Indiast – Delfi ja Kashmir, lootusetus ja sõda, lootus ja armastus – kõike on palju. Aga tegelikult oli väga hea lugemine. Soovitan. Raamat, mida peab lugema rohkem kui ühe korra, et loole korralikult pihta saada.
Arundhati Roy kirjutab luulelises keeles koledatest asjadest. India ühiskonna tumedamast poolest, verisest korruptsioonist, õigusetusest ja Kashmiri vabadusvõitlusest jutustatakse sama läbipõimunult, hüplikult ja segadusseajavalt nagu asjad nähtavasti elus käivadki. Paraku väsisin lugedes – nähtavasti ei olnud minu jaoks sobiv aeg „Ülima õnnelikkuse koguduse“ lugemiseks.
Hea meel, et seoses “Raamatuga kevadese” sattus minu kätte “Ülima õnnelikkuse kogudus”. Minu meelest hästi kirjutatud ja soovitan kindlasti lugeda. Väga karm ja kurb, kuid reaalne elu Indiast ja selle ühiskonnas toimuvast. Ikka niivõrd teine maailm.