1936. a ilmunud modernistlik võtmeromaan autorilt, keda on nimetatud „Ameerika Virginia Woolfiks”. Lugu kaotatud armastusest XX sajandi esimese poole Euroopas (Pariisis, Viinis, Berliinis). Tegelasteks tollases maailmas eristuvad inimesed – juudid, homoseksuaalid, lesbid, prostituudid, tsirkuseartistid –, kes kobavad pimedalt ühiskonna ääremail, “öömetsas”. Jeanette Wintersoni sissejuhatus ja T. S. Elioti eessõna.
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Erakordselt kirju elulooga autor. Soovitan kindlasti lugeda juurde ka tema enese kohta (tõlkija saatesõna annab ka lühiülevaate). “Öömets” nõuab lugejalt värskust, on luulelises-filosoofilises keeles ja täis mõistatuslikke monolooge: nii et kuigi teksti pole palju, on seda PALJU. Samas loo keskmes on tuttavad ajatud märksõnad: üksildus, armastus, kuuluvus.
Mulle väga meeldis “Öömets”, sest see pani mind tundma, nagu oleksin kellegi teise kummalises ja kurvas unes. Ma olin uudishimulik tegelaste ja nende keeruliste elude suhtes, eriti Nora, kes meenutas autorit Djuna Barnes’i. Mõnikord oli lugu raske jälgida, sest see ei lähe otse edasi—nagu pusletükid, mis ei sobi alati lihtsalt kokku. Kuid arvan, et “Öömets” on eriline, sest see pani mind mõtlema, kuidas inimesed üksteist erinevalt ja üllataval viisil armastavad.
Raamat ei meeldinud ja ei kõnetanud mind. Lugu haiglasest armastusest, mis teeb valu ja ajab hulluks. Tegelasteks mitmed inimesed nii-öelda ühiskonna ääremaalt – juudid, homoseksuaalid, prostituudid, lesbid.