Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
1936. a ilmunud modernistlik võtmeromaan autorilt, keda on nimetatud „Ameerika Virginia Woolfiks”. Lugu kaotatud armastusest XX sajandi esimese poole Euroopas (Pariisis, Viinis, Berliinis). Tegelasteks tollases maailmas eristuvad inimesed – juudid, homoseksuaalid, lesbid, prostituudid, tsirkuseartistid –, kes kobavad pimedalt ühiskonna ääremail, “öömetsas”. Jeanette Wintersoni sissejuhatus ja T. S. Elioti eessõna.
Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
Erakordselt kirju elulooga autor. Soovitan kindlasti lugeda juurde ka tema enese kohta (tõlkija saatesõna annab ka lühiülevaate). “Öömets” nõuab lugejalt värskust, on luulelises-filosoofilises keeles ja täis mõistatuslikke monolooge: nii et kuigi teksti pole palju, on seda PALJU. Samas loo keskmes on tuttavad ajatud märksõnad: üksildus, armastus, kuuluvus.
Mulle väga meeldis “Öömets”, sest see pani mind tundma, nagu oleksin kellegi teise kummalises ja kurvas unes. Ma olin uudishimulik tegelaste ja nende keeruliste elude suhtes, eriti Nora, kes meenutas autorit Djuna Barnes’i. Mõnikord oli lugu raske jälgida, sest see ei lähe otse edasi—nagu pusletükid, mis ei sobi alati lihtsalt kokku. Kuid arvan, et “Öömets” on eriline, sest see pani mind mõtlema, kuidas inimesed üksteist erinevalt ja üllataval viisil armastavad.
Raamat ei meeldinud ja ei kõnetanud mind. Lugu haiglasest armastusest, mis teeb valu ja ajab hulluks. Tegelasteks mitmed inimesed nii-öelda ühiskonna ääremaalt – juudid, homoseksuaalid, prostituudid, lesbid.
Keerukas ja mitmekihiline gay-romaan. Raamatu tegelased ei tunne end oma kehas hästi. Nad otsivad midagi, teadmata mida.
Raamatus on ka armastust, kuid sellist, mis teeb haiget.
Kuigi kohe teos mind kaasa ei haaranud soovitan siiski.
Miks on selline raamat üldse trükki sattunud?
Mida annab selliste prototüüpide reaalsusse toomine. Täielik psühhopaatiline jama.
Väga vabandan, kindlasti on inimesi, kellele läheb kogu see kamarajura peale, aga mina ei suutnud päris lõpuni lugeda.
Raamat võttis pildi ette alles siis, kui lugesin autori kohta. On vaimukas ja andekas inimene olnud, aga lugemises erilist vaimustust ei kogenud. Loeks parem tema elulugu (aga mitte Jon Macy poolt tehtud koomiksivormis)
Temaatika eriti ei kõneta, küll aga keelekasutus, voogav, lõppematult kulgev uduvine puutüvede vahel. ÖÖmets kui varjatud suheterägastik. Vabadus võib mõjuda lämbumiseni viivana.
“Raamatu lugemine on jäänud enamjaolt ülikooli õppejõudude ja üliõpilaste pärusmaaks”
Väga loodan, et see ei ole mingi kõiki-kõike hõlmav arusaam. Et raamatut loetakse ainult siis kui seda on vägaväga vaja teha ja selleks, midagi ära teha, midagi saavutada.
See on kurb, humoorikas ja teravmeelne lugu.
Paar ampsu võtsin kaasa:
“Kui Hedvig tantsis, kergelt veinist svipsis, sai tantsupõrandast taktikaliste manöövrite tanner; nagu treenitult kõpsusid tema kontsad staccato vastu põrandat, õlanukid olid eneseteadlikult kõrgele tõstetud, otsekui kannaks ta seal tresside ja narmastega epolette; peapööretes oli jäist valvsust nagu vahikorras ohte trotsival tunnimehel.”
“Tema kirgedest kirju minevik, tema segatud veri, tuhandete võimatute olukordade raskus – kõik see oli Felixist teinud üksildase, ränga taaga kandja, muutnud ta ebakindlaks.”
Öömets on kui metafoor – irratsionaalne, pea peale pööratud maailm. Pea peale pööratud pigem nn tavainimese seisukohalt. Sest tavainimese jaoks teistsugused inimesed on ju ka tegelikult eelkõige inimesed (kelle jaoks nn tavainimesed võivad olla need teistsugused). Ehk – me oleme eelkõige inimesed oma plusside-miinustega, oma valikute ja paratamatustega. Ning kellelgi poleks vaja öömetsas toimetada (halvakspanu vältimiseks).
Loen ja mõtlen, et miks ma seda loen aga pooleli ka ei jäta. Midagi selles raamatus on, mis paneb edasi lugema. Julgen täitsa soovitada.
Väga süvenemist vajav lugemine. Tõesti mitmekihiline nagu tutvustus lubab. Tavapäratud armastuslood ja võitlused oma koha eest suhetes. Enese ja oma eelistuste, naudingute aktsepteerimisest. Loen kindlasti veelkord, et peensusteni jõuda.