
William Carlos Williamsi (1883-1963) viis poetiseerida näiliselt tähtsusetut ning vaadata tegelikkuse pinna alla on teinud temast ameerika modernistliku luule ühe suurkuju — ta on nappide kujundite meister, vahetu kogemuse täpne sõnastaja, tal on soe pilk, mis leiab ilu kõikjal, kuhu ulatub.
“William Carlos Williamsi luuletused on kui liikuvast maailmast välja rebitud hetked fotograafilises raamistuses, mille on kihiliseks tardumiseks jäädvustanud piltnik oma kaameraga. Need on rikkalikes värvides sõnalised pildid, mis on kui lõpmatuse reprodutseeringud, millest igaüks on leidnud oma erilisuses aset vaid ühe korra.” — Annika Haas, fotokunstnik
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Meeldiv lugemine erinevatest luuletustest.
Tema luuletused on nagu omaette väikesed jutustused, kuid sisse pikitud omapäraste mõtetega. Eriti meeldisid mõne luuletuse lõpp-püandid. Ka iga lühiluuletus kandis mõtet, nii et pidasin pausi iga uue lehekülje lugemisel. Veidi meenutas Alliksaart.
Väga kujundlikud luuletused, rikkalikes värvides sõnalised pildid. Lugedes neid luuletusi tekkisid pildid loetu kohta silme ette. Värvikas.
Hea, hingele huvitav tabav rahustav luuleraamat. Toetav emotsioon luuletuses lk 96-97 , luuleread armastusest – väga viis.
Väga värskendav luule. Eriti napid elupildid. Aeglane lugemine. Vähestesse sõnadesse on mahutatud palju.
Lihtsalt kirjutatud, kuid samas väljendusrikas luule. Isegi väsinuna varahommikul rongiga Tartu poole sõites suutsin luuletusi visualiseerida. Soovitan.
Kisub hetkega argipäevast välja, aitab kohtuda juhututtavatega. Ei ime energiat välja, vaid annab.
Tujutõstev emotsioon. Ei nõua palju endalt, kuid annab rohkem. Energiat andev kohtumine. Vaimustav…