Ingeborg Bachmann (1926–1973) on XX sajandi teise poole üks olulisemaid saksakeelseid kirjanikke. „Kolmekümnes aasta“ (1961) oli seni peamiselt luuletajana tuntud autori esimene proosakogu. Luuletustest selgemini ilmutab proosavorm Bachmanni vahedat ühiskonnakriitikat, aga ei kaota ka pingsat tähelepanu rütmile ja kujundile ega põikpäiselt kompromissitut hoiakut. Seetõttu pole tegu mitte päris ohutu raamatuga – muu hulgas võib lugeja siit teada saada, mis juhtub, kui saadakse kolmkümmend aastat vanaks, kui kahtlane on inimese valikuvabadus sõjaolukorras või kui hirmus on olla naine mis tahes ajal.
Loomingu Raamatukogus on ilmunud ka Ingeborg Bachmanni teine proosakogu „Kolm teed järve äärde“ (1988, nr 30–32), samuti on eesti lugejale tuttav romaan „Malina“, mõlemad Helgi Loigu tõlkes.
Tõlkija Liisi Rünkla saatesõna tutvustab „Kolmekümnenda aasta“ tausta.
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Kirjanik peab tahtsaks kolmekumnendat aastat. Eks ta oige ole. Selleks peab inimene kull tais ealiseks saama.Ka meie peredel on siit oppida .
Raske lugemine: keerulised laused, palju kujundeid, pingustustnõudev (ka pingutus võib olla hea, aga lihtsam on selle raamatu puhul raamat pooleli jätta).
Teosest saadud emotsioon on süngus, segadus, raskus, pingutus.
Ei ole helge raamat, ei soovi lugeda ega soovita.
Soovitan, kuid hoiatan, et nõuab pingsat mõttetööd arusaamiseni jõudmiseks.
Autor on valinud tegelasteks eri novellides 30-ne aastased. Mina-tegelane teeb sel perioodil elus mingi pöörase “kannapöörde”. Tegelased on halastamatus eneseanalüüsis, nende mõttemaailma on alati raske tabada.
“Mõtteid ei peeta kinni ja pole ühtki tööriista nende pisendamiseks.”
Terve raamatutäis mõtteid on küll, aga mina ei saa aru, mis ta öelda tahab.
Üritasin tõsiselt algul lugemissoovlikuks muutuda, aga ei suutnud. Iga uue loo puhul kordus sama. Miks sa loed seda? Ei pea, kui tekst ei köida raasugi.