Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
Ingeborg Bachmann (1926–1973) on XX sajandi teise poole üks olulisemaid saksakeelseid kirjanikke. „Kolmekümnes aasta“ (1961) oli seni peamiselt luuletajana tuntud autori esimene proosakogu. Luuletustest selgemini ilmutab proosavorm Bachmanni vahedat ühiskonnakriitikat, aga ei kaota ka pingsat tähelepanu rütmile ja kujundile ega põikpäiselt kompromissitut hoiakut. Seetõttu pole tegu mitte päris ohutu raamatuga – muu hulgas võib lugeja siit teada saada, mis juhtub, kui saadakse kolmkümmend aastat vanaks, kui kahtlane on inimese valikuvabadus sõjaolukorras või kui hirmus on olla naine mis tahes ajal.
Loomingu Raamatukogus on ilmunud ka Ingeborg Bachmanni teine proosakogu „Kolm teed järve äärde“ (1988, nr 30–32), samuti on eesti lugejale tuttav romaan „Malina“, mõlemad Helgi Loigu tõlkes.
Tõlkija Liisi Rünkla saatesõna tutvustab „Kolmekümnenda aasta“ tausta.
***
Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
Kirjanik peab tahtsaks kolmekumnendat aastat. Eks ta oige ole. Selleks peab inimene kull tais ealiseks saama.Ka meie peredel on siit oppida .
Raske lugemine: keerulised laused, palju kujundeid, pingustustnõudev (ka pingutus võib olla hea, aga lihtsam on selle raamatu puhul raamat pooleli jätta).
Teosest saadud emotsioon on süngus, segadus, raskus, pingutus.
Ei ole helge raamat, ei soovi lugeda ega soovita.
Soovitan, kuid hoiatan, et nõuab pingsat mõttetööd arusaamiseni jõudmiseks.
Autor on valinud tegelasteks eri novellides 30-ne aastased. Mina-tegelane teeb sel perioodil elus mingi pöörase “kannapöörde”. Tegelased on halastamatus eneseanalüüsis, nende mõttemaailma on alati raske tabada.
“Mõtteid ei peeta kinni ja pole ühtki tööriista nende pisendamiseks.”
Terve raamatutäis mõtteid on küll, aga mina ei saa aru, mis ta öelda tahab.
Üritasin tõsiselt algul lugemissoovlikuks muutuda, aga ei suutnud. Iga uue loo puhul kordus sama. Miks sa loed seda? Ei pea, kui tekst ei köida raasugi.
Soovitan, kuigi teos on sünge, teema tõsine ja mõtlemapanev. Pani mõtlema, kui laastavad võivad olla sõjad riikidele, ühiskondadele ja inimestele, kes on sõja üle elanud kaotajate poolel.
Kolmekümneaastase naise probleemid, valikud sõjaolukorras.
Kahjuks ei olnud minu tassike teed. Ei saa ka öelda, et lood oleksid kuidagi halvasti kirjutatud. Lihtsalt kuidagi puine ning mind isiklikult ei paelunud.
Esmapilgul näis see raamat igav, aga üllatas mind positiivses võtmes. Jutud on küllaltki huvitavad ja raamatut võib lugeda küll.
Tegemist novellikoguga, millest osad lood kõnetasid ja mõned mitte. Tekst oli tõesti kohati keeruline. Aga omanäolised ja huvitavad peategelased, kelle läbiv teema eksistentsiaalsed probleemid. Rõõmu ja sära ei leia juttudest. Kes soovib teistmoodi lugemist, soovitan küll lugeda.
Ei soovita igaühele – on väga raske mõista peategelase mõtteid ja ängi, suhtumist oma pojasse ja naisesse.
Novellikogu, kus novellide ühiseks jooneks on Austria. Pigem keeruline lugeda, palju tuleb ise juurde mõelda ja ridade vahelt lugeda. Ilmselt see tuleb sellest, et ta varem eelkõige luuletaja oli.
Väga nõudlik proosa. Lugedes oli tunne, et peab igast sõnast kinni hoidma, muidu libisevad need lehtedelt maha ja kaovad igaveseks minu jaoks.
Mul on kahju, sest ta lood on väga huvitavad, aga kohati raske mõista.
Soovitan neile, kelles ängi ja kes naudivad luulelist, voolavat proosat.
Ei oskagi soovitada või mitte soovitada. Ühelt poolt 20. sajandi teise poole tähtsamaid saksa kirjanikke. Poeetiline, Teiselt poolt väga depressiivne ja kibestunud.
Palju sõnu, häid kujundeid, palju heitlikkust. Veidi selgema sotiga oli lugu “Undiin läheb”. Lugu meeste reetlikkusest, alatusest, inimeste enesepettusest ja selgrootusest. Kibestunud naise lugu. Kokkuvõte millestki. Lahenduseta lugu. Kokkuvõttes sõja ajal noor olnud naise lugu.
Soovitan kirjandussõpradele, kes ei salli jutukaid ja naistekaid. Tõeliselt kummaline tekst! Raske mõttelõngaga kaasas käia… Tõeline kirjandus! Rõõm lugeda, kuidagi imelik ja hoiakutelt võõras… KUI raske võis olla seda tõlkida.
Ka mulle oli see üks raskemaid teoseid. Kuid kogu selle mõtte keerukuse juures, meeldis mulle, et raamatu tõlge oli väga hea.
Soovitan – sügavalt aus pilk inimese sisse.
Ei soovita – pessimistlik.
Seda raamatut oli raske lugeda, igas jutus ja tegelases oli elu nii talumatu, peaaegu mõtetu. Nii et “ma ütlen sulle: tõuse ja mine! Sul ei ole ükski koht murtud.”
Luuletaja kirjutab-avaldab ka proosat. Neli novelli.
Üsna rasked tekstid, raske lugeda ja mõista.
Miskit aga võtsin kaasa:
“Ta ei tahaks olla üleval, aga talle sobib, et asi jätkub üleval, sest ülevalgi on all, ehk et see kõik jätkub ringiratast, sest kinni pidada ei saa. Keegi ei pea seda kinni. Mõtteid ei peeta kinni ja pole ühtki tööriista nende pikendamiseks. Pole ka vahet, kas lennata läbi ruumi vasakule või paremale, sest kõik juba lendab, nagu näiteks ka Maa, ja kui juba lendki lendab, siis seda parem, et see lendab ja pöörleb, et oleks teada, kui väga see pöörleb ja kunagi seisma ei jää, ka tähistaevas sinu kohal mitte…”
Süvenemist nõudvad novellid, kus valdav inimelu viletsus läbi naiste pilkude, kes 30-eluaastates, kus valikud ei olegi nii väga valikud, vaid pigem paratamatused.