Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
See legendaarne teeloleku romaan on kirjutatud 1950. aastate algul, kui biitnikud mässasid USAs ühiskonna väärtushinnangute vastu, mis olid nende meelest tardunud – elul on pakkuda palju enamat kui vaid raha, karjäär ja kohustused.
Algselt pani Jack Kerouac oma romaanile pealkirjaks „Beat Generation”, et püstitada mälestusmärk just nendele ohjeldamatutele noortele, kes kujundasid väljaspool traditsioonilisi ameerikalikke väärtusi omaenese filosoofia ja inspireerisid sel viisil uut spontaanset ja tõelist elutunnetust.
1957. aastal ilmunud „Teel” tegi Kerouacist kirjandusliku underground’i kultusisiku ja biitnike eestkõneleja. Mõne nädala jooksul ühele pikale paberirullile kirja pandud vaba, džässiliku ning taotluslikult toimetamata kirjutamisstiiliga romaanist sai biitnike piibel, mis inspireerib lugejaid tänaseni.
„Teel“ (2022) ESTERis; „Teel“ (2006) ESTERis; „Teel“ (2011) ESTERis
***
Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
Lugesin seda romaani läinud suvel, olles ise samuti “teel”. Igavesti jääb meelde üks erakordselt aeglane päev, kui lebasin võõral diivanil, tunnid möödusid ja, kuigi Eestis, viibisin samas Ameerikas. Oli see vast sõit! Tundub hämmastav, et “ka nii saab elada”. Ja et “miks p e a k s keegi nii elama”? Ja et millal on hetk, kui inimene peaks saama suureks: või mida seegi üleüldse tähendab? Kas kindel palk ja kohustused, teatav rutiin pigem toetavad või lõhuvad inimest? Küllap teab igaüks meist kedagi, kes on otsekui sellest raamatust välja võetud ja mõtlevad pead vangutades, mis temast küll saab…
Ei soovita. Ei ole minu raamat, ei lugenud lõpuni.
Nn “biitnike piiblis” oli nii sisu kui ka kirjutamisstiil üsna labased.
Nende inimeste ainukeseks huviks oli, et kogu aeg rannata.Neid ei huvitanud ei raha ega too. Ei saa niisugusest eluat aru.
Soovitan. See on Jack Kerouaci autobiograafiline teos, kus jutt jookseb nagu sulisev ojake.
Saab heita pilgu biitnike maailma, mille iseloomustavaks jooneks on rändama sundiv sisemine rahutus. Päevi täidavad narkootikumid, alkohol, seks ja džässmuusika.
Tegevus algab 1947. a. Kui võrrelda tolleagse Ameerika ja Eesti elu, on kontrast mõõtmatu.
Mulle eriti ei meeldinud.
Noore inimese elu keerukustest ja suhetest.
Indiaani maade avarustes siblivad sisserännanud, kaevandavad, raiskavad jne. Autor koos oma kaaslastega ei nimeta hetkekski depressiooni kui hingeseisundit, imetleb siiralt kontinendi võimsust, katsub oma hirmu ületada liikudes andeka sõbra tuules nooruse energia varal proovides kõike ja kõiki, mida ta osalt sai teha tänu sellele, et “igaühel on olemas kuskil tädi”… Sümpaatseks teeb autori see, et ta ikkagi püüab mõista, mis ümberringi toimub ja annab seda siiralt edasi.
Soovitan. Lugedes saab aimu Ameerika elulaadist ja suurusest.
Mina-tegelane ütleb: “Ma tormasin pöörase Deaniga läbi maailma ilma võimaluseta seda näha.” Samuti teen mina, lugeja.
Peadpööritav noorte karmide meeste teelolek üle ja läbi Ameerika. Küpsemas eas lugejale ei söendagi soovitada. Oli tegemist, et rajal püsida, kes-kellega-kus. Kuna tegemist on biitnike kirjandusliku liikumise ühe tippautoriga, lugesin raamatut kui igakülgset ajastu ülevaadet.
Biitnike piibel, mäss 1950. aastate USA ühiskonna väärtushinnangute vastu.
Minu jaoks jääb sihitu reisimine arusaamatuks
Noorte meeste muretu eluviis ja rännakud mööda Ameerikat. Tänapäevalgi reisitakse seljakott seljas mööda maailma, omamata selleks majanduslikku võimalust. Reisimine meeldib ju kõigile ja annab positiivse laengu.
Lugeda võib, aga lugemine läheb aeglaselt.
Tsitaat raamatust ” Elu on elu, on ühtviisi, on teistviisi”
Raamatus süžeest ei ole oluline. See on hetkedest. Sa tunned autori armastust avatud teede vastu, tema üksildust ja metsikute seikluste rõõmu. Tegelaste vabadus paneb sind alguses neid hukka mõistma, kuid peagi soovid sa sama – elada eesmärgita kirega.
Raamat toob esile erksad stseenid: päikeselisel hommikul piruka ja jäätise jagamine või viski joomine tähistaeva all. See on inimestest, kes meid kujundavad, ja soovist tõeliselt elada.
Mulle väga meeldis , tunnetada sellist elu mis hõlmab meeste elu-olu ja mida nad esikohale elus seavad.
Läbisõit Ameerika moodi ehk lausa ameerika mägedel. Kinnitada turvavöö ja kihutada tundmatusse ei tea mis järgmise käänaku taga ootamas on.
Kuigi raamat ise on mahukas siis haarasin leht lehekülje järel seda kõike endasse .
Tore et raamat minuni jõudis !
Mina ise ei oleks isegi noorena tahtnud sellist elu elada.
Kuid kedagi ei saa keelata oma rada käimast.
Omamoodi hariv teos, eriti minule, 75 aastasele.
Üldse ei meeldinud.
Selline viis elada jääb ikka väga kaugeks.
Päris palju seikluslikkust, spontaansust. Raamat, milles saab piiluda Teise maailmasõja järgsesse Ameerika Ühisriikide ühiskonda. Üksjagu põnevust. Teel olemises on seiklust, üllatusi, ootamatusi, ohte ja vedamist. Ise ei tahaks pikalt teel olla, sest see on väsitav.
Üle 300 lehekülje segaseid Ameerika tüüpe, kes veavad oma päevi õhtusse mööda maad ringi rännates. Tekitas tüütust ja tüdimust.
Mõnus lugemine. Alguses 2 osa olid raskemini loetavad, mõte läks kogu aeg rändama, aga 3,4,5 kaasakiskuvad. Hea kui meile jääks sellist minnalaskmise ja elu usaldamise oskust või vähenalt oskust tolereerida neid, kes sellise tee valivad. Äkki tõesti ei pea kõik nii planeeritud ja kontrollitud olema.
Soovitan, aga ärge seda järele tehke. Lugu liigutab ja puudutab südant.
Võimsal ameerika ühiksonnal on olnud oma minevikust kaasa võtta nii ilusat kui karmi.
Energiat ja elujõudu, mustade muusikat, armastust, vendlust, aga ka julmust ja kurjust.
“Ei hulkuri armastus tooruseks läe…”
Algul tundus, et pole päris “minu lugemine”. Siiski hea, et lugesin lõpuni. Sai aimu teistsuguste eluvaatega inimeste maailmast. Sai pildi ka sellest ajast ja reisidest läbi Ameerika. Huvitav oli ka reis Mehhikos. Meeldis suhtumine – vaatame kuhu tee meid viib.
Selle raamatu läbiv põhitegelane on TEE. Alati ootamas, alati uudne. Tee koos kõigi kaootiliste teguritega nagu veidrad kohanimed, paduvihmad, kihutajad, bensiinijaamade teenindajad, hääletajad ja nende pealekorjajad. Mida kõike ei juhtu, kui tee äärde astuda ja näpp püsti visata, milliseid vapustavaid inimesi on võimalik kohata… ja samas milliseid igavaid inimesi.
Pole vist päris minu raamat, lugeda aga sobis ja mingit maailmaserva natuke näitas.
Vaatan Netflixist sarja “Ginny & Georgia” ja seal on see raamat nii Ginny kui ka Georgia lemmikraamat. Alguses lugedes ei saanud ma aru miks küll ometi. Mulle on väikeriigi hea meelega paikse inimesena raske hoomata USA piiritut avarust ja võimalust sihitult ringi rännata päevade ja tuhandete kilomeetrite kaupa. Nii raamatutegeleastele kui sarjategelastele sümboliseerib see suurt vabadust, minu jaoks mõjus selline pidetus, vaesus ja lõputu pidutsemine väsitavana.
Oli mõnus lugemine. Tegevus oli voogav, olustik napilt kuid tihti hästi edasi antud, tekib tunne nagu oleksid ise kohal. Mind pani mõtlema Deani sõnad raamatu 172.leheküljel oma juhuslikest kaasreisijatest ” …Aga neil on vaja muretseda ja igasuguste võltside hädavajadustega aega petta, üleni hädaldavad ja kaeblikud, nende hinged ei jää rahule enne, kui nad endale mure on leiutanud ja tõestanud, et see on mure, siis haagivad nad end selle külge ja kui see kord neil ligi on, siis teevad nad sobiva näo ette ja hoiavad murest kinni, ja on, saad aru, õnnetud ja aeg lendab neist kogu aeg mööda ja nad teavad seda ja see teeb neid kah lõputult murelikuks.”
Kunagi interneti algusaegadel huvitusin biitnikute põlvkonnast ja nii jõudsin romaanini “Tee”. Olin põnevil lugemist alustades, aga sellest sai üks vähestest pooleli jäätud raamatutest. 20. sajandi lõpul avanesid minu ja minu laste ees hoopis teistmoodi teed, midagi ei haakunud ei minu kaasaegsete ega ka minu esivanemate kogemustega (mis tol ajal olid ju alles perekonnaringide sosinatest avalikkuse ette astunud).
“Raamatuga kevadesse” tõi Kerouaci jälle meelde ning põhjus, miks läksin teisele ringile oli tõlkija nimi.
Peeter Sauteri arvamuslood on mulle meelde jäänud, aga nende põhjal ette võetud ilukirjandus jättis mind külmaks. Nähes Sauterit selle raamatu tõlkijana tundsin kohe, et see on minu jaoks õige tõlkija ja võib jälle proovida mõttetult mööda Ameerika teid siiberdada.
Ja tõepoolest – enam ei olnud igav. Kaasa aitas muidugi ka see, et vahepeal hakkasin ise autot juhtima ja jõudsin veel juhiks saada ajal, mil oli võimalus hääletajaid peale korjata (õnneks mitte kedagi raamatukangelaste sarnast!)
Kas soovitan ka teistele? Proovige! Aga kui paar esimest peatükki on vaev ja piin, siis jätke julgelt pooleli.
Selline hästi lennukas, mõnusalt kirjutatud raamat. Ja kuna see on noortest, siis mõjub nagu sõõm värsket vett. Praeguses ajas isegi teraapiana. Kajastab ühte põlvkonda II MS järgses maailmas, kus kõik tundus võimalik. Tuhiseda läbi elu, tuul kõrvades. Ameerika, džäss, luule oma võlu- ja valupooltega. Nautisin!
Soovitan lugeda, sest elamus on garanteeritud. Tuleb veidi vaeva näha, et end tihedatest kirjaridadest ja seiklustest läbi närida. Kuna lugesin seda raamatut ka paar aastat tagasi, siis nüüd jätsin vahele joomingute ja nende tagajärgede kirjeldused. Meeldisid looduse ja inimtüüpide vaatlused, tundsin et rändasin ka ise mööda Ameerikat ja Mehhikot.
Hästi kirjutatud. Hästi tõlgitud. Kuid see maailm on minu jaoks võõras. Selles on liiga vähe stabiilsust ja kindlustunnet.
Kohe üldse ei istunud. Läksin poole pealt eestikeelsele versioonile üle ning pean tõdema, et eestikeelne tõlge oli väga hea. Kahjuks polnud sisu minu maitsele.
Ilmselt võõra riigi ja generatsioonide erinevuste tõtttu ei suutnud vajalikul määral loetuga kaasa minna. Seda enam, et tegelikult mingit arenevat sündmustikku polnudki. Ja see “mahlakas” omavaheline keelekasutus, suhtumine ellu, ei viinud mind tõsiasjani, mis oleks kutsunud sügavuti lugema.