Julian Barnes „Kui on lõpp“

Seda nappi romaani või pigem jutustust, 2011. aasta Man Bookeri auhinna võitjat, on paljud kriitikud nimetanud raamatuks mälust. Häiriv ja mõtlemapanev, autorile omases napis ja täpses, ent tähendustelt tihedas stiilis lugu viib peategelase Tony Websteri tagasi kooli- ja üliõpilaspõlve, toob talle meelde kunagised sõbrad ja armsamad. Sündmused käivitab ootamatu teade, et Tony ülikooliaegse armastatu ema on teda miskipärast oma testamendis meeles pidanud. Nõutu Tony püüab välja uurida, mis võis olla selle põhjuseks, ning tasapisi selgub, et vastuseid tuleks tal otsida eelkõige iseendast, kuigi need võivad olla üpris sügavale maetud. Nii mõnigi mälestus saab uue tähenduse ja sisu, mis aga omakorda püstitab uusi küsimusi.Tony otsingud näitavad, kuidas mälu aitab luua müüte, mis lubavad minna elus kergema vastupanu teed. Ent ometi aitab mälu neidsamu müüte purustada, olnust ja olevast ning kunagistest valikutest selgemat pilti saada, kuigi teekond minevikku võib kujuneda üpris valuliseks. See lugu on kahtlemata mälust, aga ka vastutusest, mida igaüks elu ees kannab, kahetsusest, mis meenutustega möödapääsmatult kaasas käib, ning sisimast ärevusest, mis õnneks suudab meid sisseharjunud radadelt kõrvale juhtida.

„Kui on lõpp“ ESTERis

***

Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓

10 thoughts on “Julian Barnes „Kui on lõpp“

  1. See on üks nendest raamatutest, mida lugedes ei saagi aru, kas meeldib või ei meeldi.
    Mulle pigem ei meeldinud.

  2. Mulle tundub, et raamatute eest antakse auhindu neile raamatutele, mis on võimalikult segaselt / keeruliselt kirjutatud. Võibolla siis see näitabki teose väärtust, aga minu jaoks kahjuks ei tekita selline väga sügavmõtteline raamat tunnet, et tahaks sama autori teisi raamatuid kunagi lugeda.

  3. Julian Barnes „Kui on lõpp”

    Julian Barnes tuli mu ellu ja lugemispessa tänu lõppeva aasta veebruarikuus Rahva Raamatus toimunud kirjandusklubile, kus kirjastajad Krista Kaer ja René Tendermann tutvustasid uudiskirjandust, rohket tähelepanu pöörates just Julien Barnesile. Ürituse lõpus võtsin julguse kokku ja küsisin, et missugusest Barnesi raamatust oleks soovitav alustada kui varem pole üldse seda autorit lugenud. Mõlemad soovitasid „Aja müra”. See on helilooja Dmitri Šostakovitši aeg ja selles tekkinud võnkumised ja muud asjad…

    Julian Barnes oli aastal 2019 Headread festivalil. Kuulasin-vaatasin ERR arhiivist leitud kirjaniku vestlust Jan Kausiga. Juttu oli ka sellest, et kas JB raamatutes on ka midagi autobiograafilist… aga ei midagi otseselt ja täpselt. Pigem on oluline elamine ja elus olemine.

    Huvi korral saab selle vestluse salvestust siit vaadata:
    https://arhiiv.err.ee/video/vaata/kirjanduse-aeg-2019-julian-barnes-ja-jan-kaus

    Soovitan Julien Barnesi raamatuid lugeda. Esmalt „Aja müra”, edasi veel ka „Kui on lõpp”. Ja kui on isu tekkinud, küllap siis leiab miskit veel…

  4. Soovitan. Omapärane. Eeldab sügavat süvenemist.
    Raamatus püütakse arutledes leida elu mõtet. Siin on traagiline armastuse hulknurk. Mina-tegelase sügav eneseanalüüs ja tõele jõudmine ka vana sõbra suhtes – kuid alles viimastel lehekülgedel. Võtmesõnadeks: kahetsus, mälu, vastutus.

  5. Soovitan, sest väga üllatav süžee ja lõpplahendus.
    Väga elegantne kirjutamisstiil. Raamat toob esile, kuidas mälestused võivad olla ebatäpsed, võivad kustuda ja kuidas minevik muutub aja jooksul.

  6. Bookeri auhinna võitnud Julian Barnes: kui on lõpp.
    Räägib mälust- kui meie ajaloo korraldamise vahendist ja kui on elanud ettevaatlikult.
    Mulle meeldis väga. Usun, et loen ka teisi Barnesi raamatuid.

  7. Mulle meeldis !
    Hea öökapi raamat! Minu esimene kokkupuude autoriga nii et võime veel kohtuda raamaturiiulil.

  8. Võib lugeda, aga kui ei loe ega millestki eriti ilma ka ei jää. Siin on mitmeid küsimusi, mis jäävad vastuseta. Mulle meeldiks rohkem konkreetsust.
    Nii nagu minajutustaja Tony oli vahepeal nõutu, olen minagi nõutu, ei oskagi selle raamatu kohta midagi öelda.

  9. Raamat sattus või jõudis minuni hoopis sõbranna raamaturiiulist selmet raamatukogust.

    Üldiselt ongi kelleltki laenatud raamatuga juba niikuinii natuke teistsugune tunne, sest keegi on selle oma riiulilt välja valinud. Mõelnud, et ehk meeldiks sulle ka. Sellega näidates osa iseendast. Usaldades seda sinulegi.

    Ja selle raamatuga juhtus nii, et see oli täpselt õigel ajal õiges kohas. Olles selle peale päevakest veedetud hetki lõpuks otsa saanud. Siis enam magama ei jäänud, sest tunne oli nii suur. Kahetuse tundmise tunne. Hirm selle ees, et see saab kõige suuremaks tundeks, mis mingil hetkel sinu elu kokku võtab. Mitte kellegi teise jaoks, aga enda. Puudutas.

    Loodan, et ei jää esimeseks ning viimaseks kohtumiseks autoriga

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga