William Carlos Williamsi (1883-1963) viis poetiseerida näiliselt tähtsusetut ning vaadata tegelikkuse pinna alla on teinud temast ameerika modernistliku luule ühe suurkuju — ta on nappide kujundite meister, vahetu kogemuse täpne sõnastaja, tal on soe pilk, mis leiab ilu kõikjal, kuhu ulatub.
“William Carlos Williamsi luuletused on kui liikuvast maailmast välja rebitud hetked fotograafilises raamistuses, mille on kihiliseks tardumiseks jäädvustanud piltnik oma kaameraga. Need on rikkalikes värvides sõnalised pildid, mis on kui lõpmatuse reprodutseeringud, millest igaüks on leidnud oma erilisuses aset vaid ühe korra.” — Annika Haas, fotokunstnik
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Meeldiv lugemine erinevatest luuletustest.
Tema luuletused on nagu omaette väikesed jutustused, kuid sisse pikitud omapäraste mõtetega. Eriti meeldisid mõne luuletuse lõpp-püandid. Ka iga lühiluuletus kandis mõtet, nii et pidasin pausi iga uue lehekülje lugemisel. Veidi meenutas Alliksaart.