
William Carlos Williamsi (1883-1963) viis poetiseerida näiliselt tähtsusetut ning vaadata tegelikkuse pinna alla on teinud temast ameerika modernistliku luule ühe suurkuju — ta on nappide kujundite meister, vahetu kogemuse täpne sõnastaja, tal on soe pilk, mis leiab ilu kõikjal, kuhu ulatub.
“William Carlos Williamsi luuletused on kui liikuvast maailmast välja rebitud hetked fotograafilises raamistuses, mille on kihiliseks tardumiseks jäädvustanud piltnik oma kaameraga. Need on rikkalikes värvides sõnalised pildid, mis on kui lõpmatuse reprodutseeringud, millest igaüks on leidnud oma erilisuses aset vaid ühe korra.” — Annika Haas, fotokunstnik
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Meeldiv lugemine erinevatest luuletustest.
Tema luuletused on nagu omaette väikesed jutustused, kuid sisse pikitud omapäraste mõtetega. Eriti meeldisid mõne luuletuse lõpp-püandid. Ka iga lühiluuletus kandis mõtet, nii et pidasin pausi iga uue lehekülje lugemisel. Veidi meenutas Alliksaart.
Väga kujundlikud luuletused, rikkalikes värvides sõnalised pildid. Lugedes neid luuletusi tekkisid pildid loetu kohta silme ette. Värvikas.
Hea, hingele huvitav tabav rahustav luuleraamat. Toetav emotsioon luuletuses lk 96-97 , luuleread armastusest – väga viis.
Väga värskendav luule. Eriti napid elupildid. Aeglane lugemine. Vähestesse sõnadesse on mahutatud palju.
Lihtsalt kirjutatud, kuid samas väljendusrikas luule. Isegi väsinuna varahommikul rongiga Tartu poole sõites suutsin luuletusi visualiseerida. Soovitan.
Kisub hetkega argipäevast välja, aitab kohtuda juhututtavatega. Ei ime energiat välja, vaid annab.
Tujutõstev emotsioon. Ei nõua palju endalt, kuid annab rohkem. Energiat andev kohtumine. Vaimustav…
Suur panus nende luuletuste mõjuvusse on Rein Raua tõlkel. Minu lemmik oli “Üksikule jüngrile”, aga lausa pähe jäi ka “Täielik häving”. Kuna ingliskeelsena olen lugenud “Ma lihtsalt ütlen”, siis julgen eeldada, et mitte ainult tõlkeluuletused ei kõla üllatavalt tänapäevastena
Tundub, et ma olen seda raamatut juba 4 aastat tagasi lugenud, aga arvamus sellest on aastatega natuke positiivsemaks läinud. Kuigi tõesti oleksid võinud selles raamatus originaalluuletused kõrval olla, oleks huvitav olnud võrrelda. Üldiselt olid need päris loetavad, mõned meeldisid vähem, mõned rohkem. Luuletuste vorming oli teistmoodi ja minu jaoks harjumatu.
Juba Rein Raua eessõna pärast soovitan. Kui lahke käega kirja pandud! Vabas vormis tark jutt, nauding.
Nii nagu Rein Raud ütleb, Williams on meister olustikupilte looma, kasutades minimalistlikku ja sõnatäpset vabavärssi. Ei saa lugeda kiirustades.
Soovitan, sest sisaldab palju erineva sisu ja selgusega luuletusi. Kõigist ei peagi aru saama, kui ei tea tagapõhja. Loe kindlasti ja tähelepanelikult Rein Raua selgitusi! Mõni luuletus läks vägagi hinge: “Minu inglise vanaema viimased sõnad” jne.
Huvitav oli sellisest luuletajast teada saada ja ka lugeda tema olulisusest ajaloos. Siiski see luulestiil pole päris minu maitsele. On küll huvitavaid mõtteid, kujundeid ja sõnaseadmist, kuid see jääb liiga mentaalseks ja ei tekita väga palju tundeid.
Luulekogu on tõlkinud Rein Raud, kes on kirjutanud väga hea eessõna. Luuletaja ise on nappide kujundite meister, vahetu kogemuse täpne sõnastaja.
Nii sain aru, nagu oleks meie mured samad ja rõõmudki samad. “Tal on oskus peatada aeg, nagu stoppkaadreid filmis.” näit
Mõned luuletused kõnetasid eriliselt, meeldisid paljud. Mõneded:
…Ma lihtsalt ütlen
et sõin ära
need ploomid
mis olid
külmkapis
ja mida
sa võibolla
hoidsid
hommikueineks.
Andesta
nad olid nii maitsvad
nii magusad
ja nii külmad.
Eriliselt sobis mulle luuletus “Minu inglise vanaema viimased sõnad.”
….kõigepealt teed sina mis tahad
siis võin mina teha mis tahan–
……..
mis on need
ähmased asjad seal?
Puud? Tead ma olen
neist tüdinud
ja ta pea vajus ära.
Võibolla kujutan mina, eesti vanaema, ennast selles situatsioonis olevana.
Imestan, et luulet saab tõlkida. Olen pigem arvamusel, et luulet peab tema algses keeles lugema – tundub, et muidu läheb mõte kaduma. Aga siin ei olnud põhjus tõlkes, need luuletused ei ole mulle huvitavad. Lugesin läbi, aga meelde jäid vaid paar kurja alatooniga luuletust. Ma loodan, et need mind kummitama ei jää nüüd.
Minu jaoks oli huvitav lugeda Rein Raua eessõna, et saada rohkem teada luuletajast ja tema ajastust. Luuletused olid tihti nagu väikesed pildistused või jutukesed mingitest ajahetkedest.