„Mustvalge foto väikesest tumedas supeltrikoos tüdrukust kiviklibuga kaetud rannas. Tagaplaanil on kaljud. Ta istub lamedal kivil, tugevad jalad ette sirutatud, käed kivile toetumas, silmad kinni, pea kergelt küljele kallutatud ja suu naerukil. Üks paks pruun pats on rinnale tõstetud, teine jäetud selja taha. Kõik viitab soovile näha välja nagu Cinémonde’i staar või Ambre Solaire’i reklaam, pääseda väikese tüdruku tagasihoidlikust ja tähtsusetust kehast. Pildi tagaküljel seisab: August 1949, Sotteville-sur-Mer.“
Tuginedes vanadele fotodele, raamatutele ja lauludele, raadiole ja televisioonile, reklaamidele ja ajaleheuudistele ning ka omaenda päevikutele, visandab autor pildi Prantsusmaa ühiskonnast aastail 1941–2006.
ANNIE ERNAUX (snd 1940) on üks tänapäeva tunnustatumaid prantsuse kirjanikke, Nobeli kirjanduspreemia laureaat (2022). Ohtralt auhinnatud „Aastaid“ peetakse tema suurteoseks ja revolutsiooniks autobiograafiakirjutuses – n-ö kollektiivseks autobiograafiaks, mille aines tuleb isiklikust elust, keskmes on aga ümbritsev ajastu ja ühiskond.
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Huvitav oli lugeda, kuidas murrangulised sündmused tavainimest mõjutasid. Samas ei olnud see minu jaoks nii ladus lugemine, kui teised Ernaux’ teosed, vaid pigem raskepärasem.
Autor ise ütleb oma teose kohta, et tegemist on isikustamata autobiograafiaga, kus ei esine sõna ”mina”, on vaid ”meie”. Väga omapäraselt kirjutatud elulugu. Viimasest sõjast tänapäevani. Vaba Prantsusmaa ja meie – raudse eesriide taga. Huvitav võrrelda. Raamat väga meeldis ja soovitan siiralt.
Üks elu on seotud oma isikliku suureks kasvamisega ja kodumaa ning maailma arengutega.
Mulle väga meeldis selline ülesehitus. Veel suurema emotsiooni saavad kindlasti prantslased, kuna nad saavad aru ka meile tõlkimata jäänud lausetest. Teavad ja tunnevad rohkem oma kultuuri (raamatud, filmid, inimesed).
Prantsuse kirjanik,kes vaga hasti on kirjutanud tanapaevast. Monus lugemine. Uhe hingetombega lugesin lopuni.Loe kindlasti!
Soovitan neile, keda huvitab ajalugu, Prantsusmaa, kultuurilugu ja naiste ajalugu.
Me näeme samu ajaloosündmusi erinevalt, sõltuvalt oma rahva ajaloolisest mälust.
Soovitan. Igas vanuses naistele.
Keraamikust vanatädi oli osalenud Pariisi 1937. a maailmanäitusel. Tema raamatute hulgas, millega varakult tutvusin, oli pildialbum sellest linnast. 1997. a jõudsin ise sinna reisifirma abiga. Giidi juhatusel olime ka Loire’i kuningalossides ja St Michelis Atlandi ookeani ääres jne.
Sügav mulje on hiljemal ajal oldud Provence’ist, sõit piki Rone’i kallast, Marseille sadam ja Vahemeri.
Prantsuse filme ja raamatuid oli saadaval ka NL ajal.
Kui sarnane ja paljus erinev on eakaaslase naiseelu.
Sobib inimestele, kes on huvitatud ajaloost. 20.-21. sajandi eluolu kirjeldus, maailm muutub. Tehnoloogia areneb, kuid sõjad jäävad.
Nostalgia. Sobib hästi inimestele, kes teab Prantsusmaad rohkem kui mina.
Soovitan väga. Need on meie aastad (olen ca sama vana). Vaatamata raudsele eesriidele on palju äratundmisrõõmu. Meil on Prantsusmaaga üks kultuuriruum olnud ja on praegu. Kombed, moraal, mood, pealesõjaaegne raske aeg. Rõõmudki sarnased:abordivabadus, “seksuaalrevolutsioon”. Üldse naiste vabadused, olmetehnika võidukäik, muusika, filmid, raamatud. Tore võrdlus.
Annie Ernaux „Aastad“
See on aus, ilus ja kurb lugemine. Üsna poeetiline.
Tahad endale haiget teha? Aga palun!
Raamat on omamoodi elukollaaž. Siin on ühtviisi olulised: ajalugu, feminism ja kultuur.
Ja sellest kõigest saab aimu fotode abil, nende ettevaatlikul sirvimisel.
Raamatu esimene ja viimane lause:
“Kõik pildid kaovad kunagi.” – “Päästa midagi ajast, kus me enam kunagi ei saa viibida.”
“Ja keegi ei vananenud. Mitte miski meie ümber ei kestnud piisavalt kaua, et jääda vanaks, asjad asendati uutega, mis võeti kähku kasutusse. Mälule ei antud aega neid seostada olemise üksikute hetkedega.” (lk 159)
2022.aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi raamat on kirjutatud vanade ajalehtede, fotode, telesaadete alusel ülevaade Prantsuse ühiskonnast 1941-2006. Lugesin kohusetundlikult läbi. Minu arvates soovitan küpses eas lugejal, kellel piisavalt aega, huvi ja süvenemist. Noorematel on elutempo kiire ja huvi tolle aja kohta ka vähem. Minul, 75- aastasel naisel, süvenes tähelepanu 70.ndate aastate kohal, kui maailma globaliseerumise tulemusena ilmnesid samad nähtused ka meil: mobiiltelefonid, arvutid, kogunemised kaubanduskeskustesse, 80.ndatest juba ka põgenikud Aafrikast ja Aasiast, sisserändajate probleemid, sõda lausa Euroopas. Ameerika, Hiina, Venemaa poliitikute nimed päevapoliitikas, terror lausa igapäevane, millest ei pääse ka unedes. Sügav ja tõsine lugu.
Väga hästi loetav ja kaasahaarav. Nii palju samastusmisvõimalusi leidev. Laused ja mõtted, mis tekitavad heas mõttes kadedust -tahaks ka osata NII öelda/mõelda!
Suurepärane raamat otse elust, päris asjadest ja inimestest.
Soovitan ikka lugeda, aga ära oota romaani, krimkat, luulet jne. Saad teada elust Prantsusmaal, palju pealkirju.
Sain aru, et meil on prantslastega palju ühist, aga samas oleme vähemalt 20 aastat maha jäänud. Meie ei streigi nii, et sellest kasu oleks…
Ka Scrabble jõudis meieni 20 aastat hiljem.
Saab ülevaate elust Prantsusmaal aastatel 1941-2006. Mainitud on ka mujal maailmas toimunud sündmusi. Autor on kirjeldanud oma eluajal ühiskonnas toimunut. Üpris huvitav lugeda 65 aastast, mida autor vaatleb, tuleb mulle 45. aastal toimunust palju tuttavat ette.
Mulle meeldis autori minimalistlik lühilausete stiil, see on mulle tuttav ka tema teisest raamatust “Koht”. Kuid lugeda oli minu jaoks keeruline, sest paljud nimed ei öelnud mulle midagi ja võisin vaid aimata, et Prantsuse lugeja jaoks võis neil olla palju suurem tähendus. Samastumist pakkus naise igipõline dilemma: kas elada perele või eneseteostusele? See on ka tänapäeval ilmselt paljude naiste jaoks aktuaalne, kuid õnneks on praegu kergem neid kahte ühitada, on kergem hakkama saada nii argitoimetustega (paljud tööd teevad ära masinad) kui ka naisena ühiskonnas (abort, abielueelne seks, üksikvanemlus jne pole enam tabud.
Omapärane väärtteos. Justkui konspekt, isiklik ja ühiskondlik. Köidab.
Ehkki raamat annab pildi 1941 – 2006. aastate Prantsusmaast, on siin palju tuttavana tunduvat. Ka teiste maade-rahvaste omast.
Soovitan, eriti ajaloohuvilistele.
Raamat on kirjutatud eelkõige prantslasele. autobiograafia, kus autor vaatab end kõrvalt. Meenutused on seotud vanade fotodega. Ääretult huvitav lugeda ka mitte frankofiilidel.
Soovitan lugeda. Eriti daamidele 60+ vanuses. Mälestused, nostalgia.
Ühe inimese elu kroonika. Annab ka hea ülevaate sellest ajalooperioodist. (Prantsusmaa ja ka maailma). Saab üle kanda ka meie Nõukogude ajastusse.
Väga soovitan. Kuna olen autoriga umbkaudu samaealine, siis väga tore meenutus ajastust, üsna tuttav. Maailmas toimunud sündmused on ka kajastatud rahulikul, põhjustesse sügavamalt urgitsemata moel, indiviid ühiskonnas ka nähtaval.
Emotsioon on väga positiivne, sest ainult ca 200 leheküljega saab tänu autori heale ja lihtsale kirjeldusoskusele pildi sõjajärgsest ajastust, sh. ühiskonna argendust. Värskendab mälu, et võrrelda eelnenut praegusega, maailm on väga kurjaks muutunud. Mulle see autor väga sobib – koht loetud, sündmus ootel.
Minu jaoks oli raske hoomata kirjaniku mälestusi – meenutusi oma elulugudes.
Kõik see jäi kuidagi kaugeks ja võõraks. Teine ühiskond, teised arusaamad, edasiantud üksikasjad ei jõudnud minu arusaamade tasemele.
Soovitan. Väga meisterlik ühe inimese ja ajastu lugu.
Nii see on: “Kõik pildid kaovad…”
Raamat taastas mälestused tuttavatest ajaloosündmustest.
Autor on leidnud viisi rääkida üheaegselt enda, oma põlvkonna, XX sajandi arengust ja muutustest.
Äratundmine, nii veider kui see ka pole. Ta on tabanud midagi universaalset naise elukaare kujutamisel.
Soovitan. Meie ajastu päevik ühiskonna tasandil. Sisemistest ideaalidest kasvavad välja välised – asjade ideaalid.
Üllatav, et väljaspool raudset eesriiet kulges elu samas rütmis nagu meilgi. Tasandid ehk olid teised ja meil ehk hilinemisega.
Suurepäraselt ühendatud isiklikud mälestused ja ajaloolised sündmused. Soovitan soojalt!
Mõnus kulgemine ajas, mööda mälestusi ja ajalugu.
Suurepärane ülevaade elust Prantsusmaal sõjajärgsel perioodil naise vaatenurgast. Veidi segasid enda puudulikud teadmised Prantsusmaa elust ja kultuurist.
Raamat, mis oli ühteaegu nii põnev ja mõtlemapanev kui ka kergelt käest pandav. Sest vähemalt mind meelitab tihti lugema just kihk raamatukangelasele emotsionaalselt kaasa elada – aga selles loos oli peategelane vaid tikandiriba pika kirju seeliku äärel.
Huvitaval kombel tundus haaravam just raamatu algus, kui üldiste Prantsusmaa arengu trendide ja kangelanna kehval järjel provintsiperekonna elu vahel olevat erinevust rohkem kui üks kord välja toodi.
Lugemiselamusele andis juurde ka see, et olles ise 60 (kuigi muidugi erinevast põlvkonnast), sai võrrelda kogemusi ning mälestusi. Ning suur pluss oli üliõpilaspõlves loetud monograafia Charles de Gaulle elust ja tegevusest, sest see aitas järjel püsida raamatus mainitud sündmustega, mis juhtusid enne minu mäeletamist
Autori enda elu ja Prantsuse ühiskonna lugu aastatel 1941–2006. Aluseks fotod, kultuur, ajakirjandus, televisioon – meenutuste katked. Täitsa sümpaatne lugemine, kuigi ühel hetkel muutus ehk natuke üksluiseks. Ehk mõjutas ka see, et ei tunne Prantsuse kultuuri nii hästi, seega üsna mitmed viiteid ei kõlanud vastu.
Autor jutustab vanade fotode kaudu Prantsusmaa elu-olu ja toimuvaid sündmusi mitte ainult Prantsusmaal, vaid kogu maailmas ajavahemikus 1941-2009. Iseenesest huvitav ja kindlasti ka hariv lugemine, kuid minu jaoks oli kohati tunne, et pean ennast sundima lugema ja keskenduma. Võibolla oli see kirjastiil, mis ei sobinud hästi.