Kaheksateistkümneaastane noormees – minajutustaja – silmab politsei kabinetist küsitluselt väljudes koridoris oma järge ootavat paar aastat vanemat neiut. Nende pilgud kohtuvad. Ta jääb neiut politseimaja lähedale kohvikusse ootama. Lõpuks see tuleb, istub tema lauda nagu oleksidki nad pidanud seal kokku saama. Pärast lühikest vestlust küsib neiu: «Kas te osutaksite mulle ühe teene?»
Ehtmodianolik algus ja edasigi läheb kõik tuttavlikus laadis: mitu ajaplaani, üksildane usalduslik nooruke peategelane, salapärane tüdruk, kahtlased uued tuttavad, lugemisel ei-tea-millest sugenev ärev eelaimus. Ning kõige taustaks justkui kõigi meeltega tajutav 60ndate Pariis.
«Tsirkus …» on ennekõike romaan hingeseisundist, mis söövitab mõne koha, mõne päeva mällu nii rohkete kildudena, et neid jätkub südant verele kriipima kauaks ajaks. Ja kes veel kui mitte Patrick Modiano, 2014. aastal oma erakordse «mälukunsti» eest Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud stiilimeister, oskaks sellistest sageli juba hägustest, ent ikka veel armistumata mälestustest luua õdusalt melanhoolse vaikse muusika, mis kõlab nii paljudes tema romaanides.
„Tsirkus veereb mööda“ ESTERis
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Raamat jätab pärast lugemist kauaks mõtlemapanevat “järelmaitset” ja paneb lugejat ise puuduvad killud kokku panema. Peategelase mälestused ja süžee üksikasjad segunevad romaanis kokku, kuid just sellega suudab autor luua seda erilist atmosfääri, mis on ka tema teistele romaanidele iseloomulik. Soovitan seda raamatut väga!
Hästi ebamäärane lugemine. Mingi lakooniline äng, salapära. Pariisi paigad, stiil, mis mind ei lummanud.
Kindlasti hea kirjanik, kui sai Nobeli kirjandusauhinna, aga mul oli raske temaga hingesugulust leida. Mis veider ja mõttetu raamat! Mingi Pariisi paik tuli isegi tuttav ette…
Autor jätab lugejale palju mõistatuslikuks ja salapäraseks, ise lõplikku vastust või lahendust andmata. Autor ei ole mulle varem tuttav, kuid loetu kutsub kindlasti teisi tema teoseid lugema. Raamat on väga põnev, stiil ladus.
Vaga imelik raamat. Kindlasti hea kirjanik, et sai Nobeli auhinna, kuid mina sellest aru ei saanud.
Raamatu lõpp oli päris ootamatu, aga ma pean ütlema, et olen Modiano raamatuid ka varem lugenud ja mulle need päris meeldivad. Võibolla mitte klassikaliselt huvitavad ja põnevad raamatud, aga kuidagi teistmoodi huvitavad ja loetavad. Julgen soovitada.
Kellele meeldivad õnneliku lõpuga lood, neile see raamat ei sobi, sest sellel raamatul on kurb lõpp.
Raamat, mille kohta ei oskagi eriti midagi öelda. Jääb mulle kaugeks ja võõraks. Võib-olla õnneks, sest siis ei kurvasta ühe peategelase surma üle.
Ei söandagi soovitada. Lihtsalt lugesin. Taipamata, kuhu välja jõuan.
Küsitlused, ebamäärasus, rääkimata jätmised, närvilisus, igatsused, politsei, liiklusõnnetus. Elu sai otsa enne, kui sai jätkuda parimate ühiste plaanide järgi.
Jälgimine – jälitamine viib ajas tagasi.
Mulle meeldis väga. Keel ja jutt olid arusaadavad ning huvitavad. Modiano on ‘mälukunstik’ nagu teda öeldakse.
Päris hea jutt Pariisist. Kui oled Pariisis käinud, veel parem.
Alustasin ja kohe oli selge, et peab kiiresti lõpuni lugema.
Tahan rohkem Modianot lugeda. Tundus, et sobib mulle hästi.
Soovitan. Väga õpetlik lugu.
Keegi pole kaitstud juhuste eest, mis võivad elu rikkuda, rääkimata noortest, kel puudub vanemate tugi ja hool.
Ei oska öelda kas soovitan.
Vaikne kulgemine Pariisis. Kogu aeg on tunne, et midagi peaks juhuma ja lõpuks juhtubki. Tunne, et palju tuleb mõista ridade vahelt.
Soovitan raamatut, kuna see lihtsalt hea!
Tagasivaade oma elu kaheksateistkümnendasse aastasse. Väga lühike periood. Ei oskagi rohkem midagi kirjutada. Väga mõnus lugemine.
Mõtlemist ergutav. Minategelane räägib veidrast episoodist oma minevikus. Võime arvata, et see määras tema edasise elusaatuse.
Segadusest koorub tasahaaval välja tegelase taust ja tulevik. Lugeja võib oma järeldused ise teha.
Kaasahaarav ja kummastavat ärevust tekitanud teos, kus elad kogu hingega peategelasele kaasa. Kindlasti on teost nauditav lugeda siis, kui tunned Pariisi ja selle tänavaid, väljakuid nagu oma viit sõrme, sest tegevust kirjeldatakse justlkui road-movie’likku filmi jälgides.
Raamat, mille loed kiiresti läbi. Lootuses, et ehk hakkab midagi huvitavat juhtuma. Rahulik kulgemine päevast päeva, palju valesid tuttavate-sõprade vahel ja ootuspärane lõpp.
Lugesin läbi ja ei mitte mingeid emotsioone ei tekitanud. Selline raamat, mis mõne aja pärast isegi ei meenu, et oled lugenud, vast ainult kirjaniku nimi tuleb ette.
Erilist emotsiooni ei tekitanud, kuid oli kerge lugemine ja sai kiiresti läbi. Ajaviiteks vägagi sobiv, sest väike pinevus säilis lõpuni.
Ma ei ütleks, et lugu oli ebamäärane, ridade vahelt loeb välja nii mõndagi.
Lugeja, kes tunneb Pariisi tänavaid ja paiku, ehk saab suurema naudingu hetkedest, kui peategelane mööda linna rändas.
Pigem noorte raamat. Elu keset suurlinna, kus ära kadumine on üsna lihtne. Aga minevik jälitab, see tähendab saab jälitada ka suurlinnas. Liiga keeruliseks aetud suhted…
Rahutus. Ebamäärane homne päev teeb ebakindlaks. Jahitava looma tunne. See väsitab ja lõpuks tehakse vääramatuid vigu.
Ei julge soovitada. Unenäoline esimese armastuse lugu, aga mingit lugu nagu õieti ei olnudki. Oli peeni vihjeid, läbikumavust. Ebaveenev.
Pean tunnistama, et jättis mind külmaks. Kas polnud ma vastavas tujus või pean lihtsalt leppima, et pole minu maitse.
Kui kiirelt valmivad eluplaanid ja sama kiirelt lõigatakse need läbi. Napp, selge , puhas tagasivaade hüljatud poisi elumomentidele, mis kõik ei vääranud alustatut, otsustatut-olla kirjanik. Meisterlik, värske, köitev lugu.
See tsirkuse-raamat on selline kummaline, melanhoolne. Teeb nukraks kui üritada selle maailmaga ja inimestega kaasa kulgeda.
18-aastane noormees, raamatu mina-jutustaja märkab politsei kabinetist küsitluselt väljudes koridoris oma järge ootavat paar aastat vanemat neiut. Nende pilgud kohtuvad. Ja sellest justkui piisab, et saaks ühe kummalise raamatu.
Raamatu tegevus toimub 1960ndate Pariisis.
See jutuke nüüd küll romaan ei ole, Nobeli preemia tuli ikka palju hiljem ja muude asjade eest.