Armastatud inglise kirjaniku ja nobelisti Doris Lessingi (1919–2013) Aafrika-lood ilmusid esmakordselt 1951. aastal kogumikus „This Was the Old Chief’s Country“ ja kolm neist lugudest jõudis Loomingu Raamatukogu esimeses aastakäigus pealkirja all „Imerohi ei ole müüdav“ ka eesti lugejateni. Lugude aines pärineb peamiselt Lessingi lapsepõlvest, millest suurema osa veetis ta vanemate farmis Rodeesias, ja samuti tema nooruseaastatest. Doris Lessing oli 30-aastane, kui ta Londonisse elama asus, kuid Aafrika jäi nii tema südames kui ka loomingus alati väga olulisele kohale. Kogumiku lugudes visandab Lessing meisterlikult pilte Aafrika loodusest, ent veelgi hingelähedasemad on tema jaoks mustanahaliste põliselanike ja valgete koloniseerijate omavahelised suhted ning maailmavaatelised küsimused, mis avanevad lugejale ilustamatult autori tundliku ja terava pilgu läbi.
Lisaks 1957. aastal Valda Raua tõlkes ilmunud kolmele jutule, „Vana pealik Mshlanga“, „Imerohi ei ole müüdav“ ja „Leopardi-George“, on uues valimikus ka lood „Päikesetõus rohtlas“, „Väike Tembi“ ja „Talv juulikuus“, mis pole varem eesti keeles ilmunud.
Samuti leiab raamatu lõpust tõlkija Krista Kaera saatesõna „Doris Lessing ja Aafrika“.
„Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte“ (2020) ESTERis; „Imerohi ei ole..“ (1957) ESTERis
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Soovitan, ehedalt ja kaasahaaravalt kirjeldatud Aafrika eluolu.
Ma pole veel Aafrikas käinud, aga see raamat tekitab tahtmise minna sealse looduse ja inimestega tutvuma. Huvitav on teada saada põlisrahva kommetest ja uskumustest.
Autor on vaga haaravalt kujutanud Aafrika loodust. Ka nendes jutukestes naeme, et poliselanikud ja valged koloniseerijad omavahel labi ei saa. Juba lastele tehakse selgeks kudas mustanahalistesse suhtuda. Kull oleks kena, kui koik rahvad omavahel sobrad oleksid
Doris Lessing oli 87. aastasena kõige vanem Nobeli autasu saanud laureaat.
Raamatust leiab kogumiku jutte, millest mitmed kirjeldavad klassierinevustest tekkinud pingeid Aafrika erinevates piirkondades. Valgete ülemvõim, mis on tekkinud peale koloniseerimist, surub kohalikud elanikud alandlikuks ja sunnib uusasukaid nimetama “käskijateks”. Keerukad ja huvitavad inimestevahelised olukorrad, klassi ja generatsioonide erinevustest tekkinud ebakõlad. Viimane lugu kogumikust oli võrreldes teistega erinev, kõige huvitavam minu jaoks. Huvitavad metafoorid ja sõnade kasutus, läbi kõigi jutustuste. Kaasahaarav lugemine.
Soovitan, kuna:
1. D. Lessing on Nobeli auhinna laureaat.
2. Ta on maailmakirjanduse suurkuju.
3. Ta ei piirdu ühe žanriga.
4. Tema raamatud on kindlasti väärt, et neid lugeda.
Käesolevas teoses kirjeldab autor koloniaalajastu atmosfääri, Aafrika looduse ilu, kohalike elu keerukust. See raamat on ilus ja brutaalne. Järelsõnast sain teada, et kirjanik sai inspiratsiooni oma lapsepõlvest Rodeesias.
Elus läbielatud kogemusi on alati huvitav ja õpetlik lugeda. Kahjuks on tänapäeva ühiskonnas endiselt mustanahalisted inimesed kannatajate poolel .
Soovitan.
Valgete ja mustade Aafrika enne II maailmasõda.
Loodus, inimesed, loomad …
Olen näinud filme Aafrika loodusest. Seda teksti lugedes tunnen nagu oleksin kõige selle keskel. Suurepärane elamus.
Lood haaravad märkamatult kaasa, köidavad tänu soojusele, millega autor suhtub inimestesse, kelle keskel ta elanud (Rodeesia).
Tegevus meist kauges Aafrikas. Ka toimumisaeg ja tingimused aastakümnete kaugusel.
Autori mõistetav suhtumine nii valgete kui ka mustanahaliste põliselanike ellu suhtumisse võlub lugema. Looduse kasvamine tekitab hooti tunde, nagu oleksid ise kohal.
Doris Lessing „Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte”
Jutukogu tõlkija Krista Kaer tutvustab-kirjeldab seda raamatut nii:
„Doris Lessingi Aafrika-juttudes on igal pool Aafrika maa, Aafrika loodus ja huvitav on see, et tema Inglismaast kirjutatud raamatutes on linn, aga mitte kunagi loodus. Loodus on ainult Aafrika oma – Aafrika värvides, lõhnades, kõiges selles.
See, millega ta iga päev kokku puutus, oli Aafrika ja see Aafrika puges talle hinge ja ei läinud sealt mitte kunagi ära.”
Lugegem Doris Lessingit, see on hea.