Armastatud inglise kirjaniku ja nobelisti Doris Lessingi (1919–2013) Aafrika-lood ilmusid esmakordselt 1951. aastal kogumikus „This Was the Old Chief’s Country“ ja kolm neist lugudest jõudis Loomingu Raamatukogu esimeses aastakäigus pealkirja all „Imerohi ei ole müüdav“ ka eesti lugejateni. Lugude aines pärineb peamiselt Lessingi lapsepõlvest, millest suurema osa veetis ta vanemate farmis Rodeesias, ja samuti tema nooruseaastatest. Doris Lessing oli 30-aastane, kui ta Londonisse elama asus, kuid Aafrika jäi nii tema südames kui ka loomingus alati väga olulisele kohale. Kogumiku lugudes visandab Lessing meisterlikult pilte Aafrika loodusest, ent veelgi hingelähedasemad on tema jaoks mustanahaliste põliselanike ja valgete koloniseerijate omavahelised suhted ning maailmavaatelised küsimused, mis avanevad lugejale ilustamatult autori tundliku ja terava pilgu läbi.
Lisaks 1957. aastal Valda Raua tõlkes ilmunud kolmele jutule, „Vana pealik Mshlanga“, „Imerohi ei ole müüdav“ ja „Leopardi-George“, on uues valimikus ka lood „Päikesetõus rohtlas“, „Väike Tembi“ ja „Talv juulikuus“, mis pole varem eesti keeles ilmunud.
Samuti leiab raamatu lõpust tõlkija Krista Kaera saatesõna „Doris Lessing ja Aafrika“.
„Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte“ (2020) ESTERis; „Imerohi ei ole..“ (1957) ESTERis
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Soovitan, ehedalt ja kaasahaaravalt kirjeldatud Aafrika eluolu.
Ma pole veel Aafrikas käinud, aga see raamat tekitab tahtmise minna sealse looduse ja inimestega tutvuma. Huvitav on teada saada põlisrahva kommetest ja uskumustest.
Autor on vaga haaravalt kujutanud Aafrika loodust. Ka nendes jutukestes naeme, et poliselanikud ja valged koloniseerijad omavahel labi ei saa. Juba lastele tehakse selgeks kudas mustanahalistesse suhtuda. Kull oleks kena, kui koik rahvad omavahel sobrad oleksid
Doris Lessing oli 87. aastasena kõige vanem Nobeli autasu saanud laureaat.
Raamatust leiab kogumiku jutte, millest mitmed kirjeldavad klassierinevustest tekkinud pingeid Aafrika erinevates piirkondades. Valgete ülemvõim, mis on tekkinud peale koloniseerimist, surub kohalikud elanikud alandlikuks ja sunnib uusasukaid nimetama “käskijateks”. Keerukad ja huvitavad inimestevahelised olukorrad, klassi ja generatsioonide erinevustest tekkinud ebakõlad. Viimane lugu kogumikust oli võrreldes teistega erinev, kõige huvitavam minu jaoks. Huvitavad metafoorid ja sõnade kasutus, läbi kõigi jutustuste. Kaasahaarav lugemine.
Soovitan, kuna:
1. D. Lessing on Nobeli auhinna laureaat.
2. Ta on maailmakirjanduse suurkuju.
3. Ta ei piirdu ühe žanriga.
4. Tema raamatud on kindlasti väärt, et neid lugeda.
Käesolevas teoses kirjeldab autor koloniaalajastu atmosfääri, Aafrika looduse ilu, kohalike elu keerukust. See raamat on ilus ja brutaalne. Järelsõnast sain teada, et kirjanik sai inspiratsiooni oma lapsepõlvest Rodeesias.
Elus läbielatud kogemusi on alati huvitav ja õpetlik lugeda. Kahjuks on tänapäeva ühiskonnas endiselt mustanahalisted inimesed kannatajate poolel .
Soovitan.
Valgete ja mustade Aafrika enne II maailmasõda.
Loodus, inimesed, loomad …
Olen näinud filme Aafrika loodusest. Seda teksti lugedes tunnen nagu oleksin kõige selle keskel. Suurepärane elamus.
Lood haaravad märkamatult kaasa, köidavad tänu soojusele, millega autor suhtub inimestesse, kelle keskel ta elanud (Rodeesia).
Tegevus meist kauges Aafrikas. Ka toimumisaeg ja tingimused aastakümnete kaugusel.
Autori mõistetav suhtumine nii valgete kui ka mustanahaliste põliselanike ellu suhtumisse võlub lugema. Looduse kasvamine tekitab hooti tunde, nagu oleksid ise kohal.
Doris Lessing on hea kirjanik ja kõiki tema raamatuid tasub lugeda. Selles raamatus on Aafrika-ainelised jutud.
Kirjanikul on Aafrikaga, eelkõige Rodeesiaga, soe suhe, kuna tema lapsepõlv ja noorus möödusid seal. Oli huvitav lugeda mustanahaliste ja valgete omavahelistest suhetest.
Doris Lessing „Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte”
Jutukogu tõlkija Krista Kaer tutvustab-kirjeldab seda raamatut nii:
„Doris Lessingi Aafrika-juttudes on igal pool Aafrika maa, Aafrika loodus ja huvitav on see, et tema Inglismaast kirjutatud raamatutes on linn, aga mitte kunagi loodus. Loodus on ainult Aafrika oma – Aafrika värvides, lõhnades, kõiges selles.
See, millega ta iga päev kokku puutus, oli Aafrika ja see Aafrika puges talle hinge ja ei läinud sealt mitte kunagi ära.”
Lugegem Doris Lessingit, see on hea.
Mina lugesin Valda Raua tõlgitud 1957. aasta väljaannet. Lugedes eelnevaid kommentaare tahan nüüd ka Krista Kaera tõlkes proovida!
Lugemine muutis mind kurvaks – jutud ei mõista otseselt kedagi hukka, sõjad on sõditud ja pahatahtlik ei ole keegi. Kuid ometi on kannatajaks pooleks maa põliselanikud (kindlasti tehti 1957. aasta tõlke jaoks ka sobiva suunitlusega valik – pean järgi vaatama kas hilisemas väljaandes on rohkem jutte).
Ülevaade Aafrika elust ja sealsetest inimestest. Valge isand (farmer) ja must põlismaalane. Nende omavahelised suhted. Lisaks Aafrika loodust.
Kaasahaaravad looduskirjeldused, säravatest lapsesilmadest… Köidab. Pärismaalaste nimed on raskesti hääldatavad.
Ühes vanas kriminaalromaanis pöördus tegelase abikaasa ka kogu aeg tagasi Rodeesiasse. Uurisin lähemalt, mis riigiga praegu tegemist.
Küllap on köitval lool oma osa ka heal tõlkel. Tasub vägagi lugemist. Nobel on antud asja eest.
Doris Lessing on oma lemmik. Lugude aines pärineb peamiselt Lessingi lapsepõlvest, millest veetis ta vanemate farmil Lõuna-Rodeesia (nüüd Zimbabwe). Mustanahaliste põliselanike ja valgete koloniseerijate omavahelised suhted on hingelähedased Lessingi jaoks.
Ei küll teadnud, et ta sündis Pärsias (Iran) ja pärast Rodeeris elas Londonis juba 60 aastat.
Lugusid 40-50ndatest aastatest Aafrikas, täpsemalt Rodeesias. Südamlikult ja empaatiaga kirjutatud, aga ka karmid lood, ei jäta kedagi ükskõikseks. Mustade ja valgete inimeste kohtumised keset musta mandrit.
Eri kultuurid, üldinimlikkus…
Humoorikad, mõtlemapanevad ja väärikad lood. Üks minu lemmikraamatuid seekordsest valikust!
Lessingut lihtsalt peab lugema.
Inimlast kasvatab perekond, ühiskond, loodus, maa. Eriti maa, mis paneb inimese paika.
Aafrika ütles Lessingule – sa oled väike olevus keset teisi olevusi.
Soovitan.
Head kirjeldused.
Autor hindab kõrgelt inimlikke väärtusi.
Lühikesed köitvad jutustused. Hea lugemine, igas loos midagi õpetlikku.
Huvitav, hästi kirjutatud ning tõlgitud teos. Vahelduseks Euroopa ja Ameerika Ühendriikides baseeruvatele teostele sai Lessingu teoses lugeda Aafrika sugemetega lugusid.
Sellist suurepärast kvaliteeti peab kindlasti soovitama! Doris Lessingi kirjutised on kullaprooviga. Ei saa jätta kiitmata ka tõlkijaid: Valda Raud ja Krista Kaer – tõelised professionaalid.
Jutud selles raamatus on Aafrika-ainelised. Teeb väga kurvaks, kuidas inimkond ei oska hoida unikaalset ning tekitab pidevat ning parandamatut kahju.
Väga meeldis. Armas ja kergelt loetav. Hästi annab edasi Aafrika kohalike suhteid sisserännanutega, põliselanike uskumusi ja kombeid. Soovitan ka teisi Lessingu raamatuid.
Huvitav. Väga hea oli ka saamalt kirjanikult varem loetud “Kuldne päevaraamat”. Oh-oo, kui külm Aafrikas on!?! (Lk. 17, 64, 86, 87, 108, 115)
Väga realistlikud olustikukirjeldused ja detailide edasiandmine. Soovitan, sest need lood on silmaringi avavad ja panevad sageli ka uutmoodi mõtlema.
Lühijuttudes kõnetas mind teravalt erinevate kultuuride põrkumine – kas me ikka peame oma tõdemusi teises kultuuriruumis läbi suruma ja mis on selle tagajärg. Väärt lugemine.
Huvitav, et ühe kirjaniku mälestused on nii südamlikud, tõepärased ja lähevad hinge. Teksti ülesehitus ja edasiantav tekst on ehe ja äratab sümpaatiat, olenemata, et tegevused ja sündmustik ning tegelased on võõras riigis võõra kultuuriümbruses. See vist ongi see, mis eristab üht kirjanikku teisest.