Tegemist on autobiograafilise teosega, kus autor kirjeldab enda ja abikaasa võitlust abikaasa vähiga. Raamatu alguses saab lugeja kohe teada, millega nende võitlus lõpeb – naise surmaga. Barcelonas. Just see saabki äärmiselt detailse jutustuse keskseks osaks, kuidas ta tegeleb naise ärasaatmisega, vahele pikitud lugudega nende varasemast elust ning sellest, kuidas nad Barcelonasse sattusid.
Kuigi lugejale on kohe naise, keda ta hellitavalt Ripsikuks nimetab, saatus teada, püsib lugemishuvi lõpuni välja. Autor kirjeldab üksikasjalikult nende viimaseid üleelamisi ning arutleb, kas ja mida oleks saanud teistmoodi teha.
“Kuid võib-olla ma otsin seoseid sealt, kus neid pole ega ole kunagi olnud? Meie haigused ei sünni päeva, nädala, ega isegi mitte kuuga, nad küpsevad aegamisi, aastatega, seepärast, kes teab, võib-olla reserveeriti Barcelona piletid meile juba tollel septembrihommikul kakskümmend viis aastat tagasi, kui me istusime kõrvuti Jerevani-Tallinna lennukis, ning ma kusagil enne Voroneži, kus oli ette nähtud vahemaandumine, vaatasin Ripsiku poole ja olin rabatud sellest, kui ilus ta on.” (lk 15)
Kuigi raamatu teema on raske, on see väga hästi kirja pandud ning haarab endasse esimestest lausetest alates. Laused, muuseas, on raamatus läbivalt pikad, mis elavdab kirjutamisstiili tohutult. Samuti on raamatu tugevuseks ajaline nihe – oleviku kõrval jutustatakse ka kilde minevikust, kuni lõpuks tervikpilt kokku saab.
Kõrvuti raskustega on kirjeldatud ka helgeid hetki nende varasemast elust ning igast kirjeldusest õhkub mehe imetlus naise vastu. Väga südantsoojendav on lugeda nende omavahelisest ühendusest ja armastusest, mille küll kahjuks surm kisub lahku. Küll aga on autor veendunud, et nad kohtuvad naisega omavahel veel ja kuidas saakski teisiti, kui kaks inimest on nii suurele hingesugulusele määratud.
***
Ilmunud: EKSA, 2020
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Maris Soobik
Kadrioru raamatukogu raamatukoguhoidja