Riley Sager “Viimased tüdrukud”

Seda raamatut tahtsin lugeda ennekõike seetõttu, et sama autori teine põnevik, “Minu viimane vale”, meeldis mulle tohutult ja oli minu jaoks eelmise aasta üks parimaid ja meeldejäävamaid teoseid.

Ilmnes, et “Viimased tüdrukud” pole sugugi kehvem raamat. Põnevust jagub siin päris algusest kuni viimaste lehekülgedeni välja. Juba esimene lause on paljutõotav: “Metsal olid küünised ja hambad”. Kõhe, kas pole? Raamat ongi üpris õudne, filmilikult õudne, sobides seega hästi nendele, kes armastavad õudusfilme vaadata. Iseenesest ei saa öelda, et see tohutult vägivaldne oleks olnud – oli muidugi ka, kuid selles osas pean näiteks Lars Kepleri teoseid tunduvalt hullemateks. Peamine siin raamatus oli aga pinge, põnevus, kavalad sisupöörded.

Raamatus on juttu kolmest neiust, keda ühendab sarnane saatus: nad kõik on erinevate tapatalgute ainsad ellujäänud. Ajakirjandus on hakanud neid kutsuma Viimasteks Tüdrukuteks. Peategelane Quincy elas kümme aastat tagasi üle kohutava tragöödia. Ta läks koos viie ülikoolikaaslasega puhkama ja noored peatusid metsas, Männimajakese-nimelises puhkemajas. Oodatud puhkuse asemel seisid nad aga silmitsi täieliku õudusega, neli noort tapeti jõhkralt ning vaid Quincyl läks korda põgeneda.

Aastaid hiljem oleks kõik nagu hästi, tal on tore elukaaslane Jeff ning ta ise elatub küpsetusblogi pidamisest. Siis aga juhtub midagi. Sureb teine Viimastest Tüdrukutest, Lisa, kellega Quincy aastate jooksul ikka kontakti on hoidnud. Alguses arvatakse, et Lisa surm oli enesetapp, kuid uurimise käigus selgub, et tegemist oli mõrvaga. Quincy jaoks on see ränk hoop, sest Lisa esindas tema jaoks kedagi, kes teadis täpselt, mida tähendavad säärased kohutavad läbielamised. Varsti pärast juhtunut leiab ta enda ukse tagant kolmanda Viimase Tüdruku, Sami, kes oli ennast avalikkuse eest aastaid peitnud. Quincy ei tea, mida Samist arvata. Sam tundub olevat väga huvitatud sellest, mida Quincy kunagi seal Männimajakeses läbi elas ja mis seal täpselt juhtus. Aga Quincy ei mäleta juhtunust midagi ning ei soovigi seda meenutada. Sami pideva sekkumise tõttu hakkab aga meenuma nii mõndagi uut ja jubedat.

Raamat on kirja pandud kahes ajas: tänapäev ja kümne aasta eest Männimajakeses aset leidnud lugu. Tuleb tunnistada, et lugedes käis mu peast läbi palju erinevaid kahtlusaluseid. Olin kindel, et nii lihtne see lugu ei ole, nagu päris esialgu tundus. Muidugi ei olnudki. Tegelikku tapjat ma vahepeal veidi kahtlustasin, kuid kindel ei olnud, ja raamat suutis mitme kandi pealt üllatada. Vaatasin järele, et Riley Sageril on veel kaks raamatut, mida pole veel eesti keelde tõlgitud: “Home Before Dark” ning “Lock Every Door”.

***

Ilmunud: Päikese Kirjastus, 2017

Tõlkinud: Marge Paal

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

Ketlin Rauk

Pääsküla raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.