Tauno Vahter on peatoimetaja kirjastuses Tänapäev. Just selle kirjastusega olen teinud juba pikki aastaid toredat koostööd, nad on välja andnud suure osa minu raamatutest. Seega, kuuldes, et Tauno on nüüd ka ise raamatu avaldanud, tekkis otsekohe soov seda lugeda. Võib-olla ei oleks ma ise seda veel kohe ette võtnud, kuid sain täiesti juhuslikult just selle raamatu jõulukingiks ja nii sai huviga lugema hakatud. Varasemalt olin lugenud mitmeid Tauno Vahteri avaldatud artikleid erinevates meediaväljaannetes ning seega oli mul juba teada, et ta kirjutab hästi – humoorikalt, tabavalt ja veidi sarkastiliselt.
“Pikaajaline kokkusaamine” on novellikogu, mis koosneb viieteistkümnest lühijutust. Kõik on aja ja vormi poolest väga erinevad, kuid neid ühendab üks suund: juhuslikud kohtumised, mis tegelaste elusid ja toiminguid olulisel määral mõjutavad. Mõni lugu on humoorikas, mõni mitte nii väga, mõnele on omane ka üsna mustavõitu huumor. Mitte et mustas huumoris midagi halba oleks, aga ise eelistasin heas mõttes muigama panevaid lugusid. Minu lemmikute hulka kuulusid näiteks “Sardell”, “Intsident 43. lasteaias”, “Bordelli likvideerimine” ja “Urmas läheb koopasse”.
“Sardell” näiteks jutustab isa ja poja suvisest rännakust läbi Eesti, kus poeg märkab bussijaama puhvetis midagi seninägematut – sardelli! Pole vist vaja mainidagi, et loo tegevus leiab aset sügaval nõukogude ajal. Isa on skeptiline, ei taha sardelli osta, kuna jumal teab, millest see imeasi tehtud võib olla. Pakub pojale hoopis küpsist, kuid tollele jääb nähtud sardell ikkagi kangesti hinge peale.
“Kuid ma ei tahtnud küpsist. Sardell oli minu jaoks täiesti uus tootegrupp ja kui ma polnud seda oma esimese kümne eluaasta jooksul kordagi varem kohanud, siis polnud üldse kindel, millal see uuesti vaateväljale võis ilmuda. Oli reaalne oht, et sellega läheb nagu Soome televisioonist nähtud mänguautoga, millel tuli katusel nupule vajutada, et see hüppama kukuks. Läbi klaasi näed, aga ise kunagi ei saa. Kuidas seda üldse süüakse ja milline ta seest võiks olla?” (lk 35)
Minu teine suur lemmik oli “Intsident 43. lasteaias”. See leiab aset tänapäeval ning teema on samuti tänapäevane ja ajakohane: lasteaias võetakse vastu otsus, et laste toidulaud peab muutuma tervislikumaks. Selle nimel korraldatakse taimetoidunädal. Ja kommid tuleb ära unustada, ka sünnipäevadel ei tohi enam komme rühma tuua. Lapsed on muidugi äärmiselt nördinud. Nimelt oleks just kohe-kohe jõudnud kätte kuu ainuke päev, kus pakutakse viinereid! Nüüd aga peab see taimetoidunädala tõttu veel kuu aja võrra edasi lükkuma. Söakad poisid Ralf ja Kevin leiavad, et nii ei lähe. Nad otsustavad jõuliselt sekkuda.
“Aga siis jääb ju ühes kuus viineripäev üldse ära! See pole aus,” oli Ralf südamepõhjani solvunud.
“Noh… viinerid on lihtsalt sellised asjad, mida ei tasu liiga palju ka süüa, need ei ole teile kasulikud. Aga ma luban teile, et need toidud on väga head, mida meile tuuakse. Ärge üldse muretsege! Võib-olla te järgmine kuu enam ise ei tahagi viinerit, vaid nõuate hoopis peedikotlette ja kaalikavormi!” üritas juhataja rõõmsalt kuulutada.
“Ime, et ta ei ürita piima-köögiviljasuppi üles haipida!” porises Ralf. (lk 39)
“Urmas läheb koopasse” pani mind kohati südamest naerma. Selles loos tuli esile nii palju eestlastele omast. Loo mina-tegelaseks on Tais elav mees, kes sooviks oma perekonnale veidi lisaraha teenida. Mõtteid justkui napib, siis aga kuuleb ta, kuidas mingid turistid olid maksnud 250 dollarit selle eest, et saaksid elada nädal aega koopas ja seal mediteerida. Härra leiab, et tema oma põllulapi taga on ka mõned koopad, ja miks need siis kehvemad peaks olema? Panebki ta internetti kuulutuse üles ja ennäe, leidubki huviline! Keegi mees nimega Urmas, kes on pärit kaugelt Eestist, sooviks tulla kaheks nädalaks koopasse mediteerima. Nahkhiired aetakse koopast välja, naabritelt laenatakse Buddha kuju ja küünlajalg, sest need pidid turistidele hirmsasti meeldima. Ja siis saabubki Urmas…
“Urmas vaatas koopasse toodud voodit ja viie meetri pikkust ruumi ja tundus, et miski häirib teda. Ta ütles, et kodulehel oli koobas palju suurem. Nojah, meil ei olnud omal pilti võtta, siis olime sinna pannud ühe hirmus suure Tai koopa pildi. Ütlesin, et koopa tagumine osa on ohtlik, sinna ei saa minna, ja näitasin ühele kivile pandud Buddha kuju.
“Väga vana, väga vana,” kinnitasin kujule samamoodi kummardades, nagu Urmas seda oli teinud. Urmas noogutas mõistvalt, võttis välja oma fotoaparaadi, tegi kujust kümme pilti ja lasi minul telefoniga veel ühe teha, mille Instagrami üles laadis.” (lk 132)
Lood on kõik ladusalt ja loetavalt kirjutatud, enamik kerge sarkasmiga. Minule kogumik tervikuna meeldis, ehkki osad lood köitsid rohkem kui teised. Ootan Tauno Vahterilt huviga veel ilukirjanduslikke teoseid!
***
Ilmunud: Tänapäev, 2020
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ketlin Rauk
Pääsküla raamatukogu raamatukoguhoidja ja kirjanik