Celeste Ng “Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin”

“Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin” on ühe perekonna lugu. Tegevus toimub 1970ndate aastate Ameerika Ühendriikides. Mõnikord põigatakse ka perekonna kaugemasse minevikku.

Ühel hommikul leitakse kohalikust järvest noore tüdruku Lydia surnukeha. Lydia on mõni päev tagasi kadunuks kuulutatud. Perekond ei suuda kuidagi juhtunuga leppida. Lydia ema Marilyn soovib iga hinna eest tütre surmas süüdi oleva inimese üles leida. Tüdruku isa James valib perekonnast lahku triiviva tee. Vend Nathan peab süüdlaseks naabruskonna pahapoissi Jacki. Ainus, kes tõde aimab, on Lydia noorem õde Hannah.

See on lugu ühest pealtnäha ideaalsest perekonnast, kus tegelikult ei ole kõik nii nagu välja paistab. Ema ja isa pööravad palju tähelepanu oma ideaalsele tütrele ning teised lapsed justkui unustatakse ära. Marilynil on kinnisidee, et Lydiast ei tohi saada samasugune koduperenaine nagu tema. Tütart ootab tema silmis hoopis asjalikum tulevik. Samas tahab James, et Lydia oleks seltskondlik ja särav ning et tal oleks palju sõpru. Lydia ägab selle vastutuse koorma all, aga öelda ka midagi ei julge. Vanemad ei märka, et midagi on valesti. Nathani saavutustele ei pöörata tähelepanu ning Hannah oleks nagu üldse nähtamatu. Väike tüdruk tunneb ka ise nii, sest ta poeb alatasa kusagile peitu ning jälgib ülejäänud pereliikmete tegemisi eemalt.

Lisaks perekonna sisemistele pingetele ei ole suutnud nad sulanduda kohalikku kogukonda. Nimelt on Marilyn blond ja sinisilmne ning James Hiina päritolu. Perekonnale ei vaadata otseselt viltu, aga neid ei võeta ka omaks.

Minu jaoks oli see kurb raamat, kus ema ja isa on keskendunud oma nägemustele laste tuleviku osas, aga samas ei märka kumbki, mida tüdruk tegelikult soovib. See oli õõvastav, kuidas nad püüdsid oma unistusi Lydia kaudu täita. Mind hämmastas ka see, et kuidas on võimalik oma teised lapsed niimoodi unustada ja käituda nendega nii nagu nemad ei oleks olulised. Pidi juhtuma midagi kohutavat, et vanemad saaksid oma vigadest aru. See oli tõesti südantlõhestav, aga samas nii hästi kirjutatud. Lugu läks hinge. Mulle meeldis, et autor kirjutab kõigi tegelaste mõtetest ja tunnetest. Meeldis, et lugeja saab lõpuks teada, mis Lydiaga juhtus ja et hoolimata raamatu süngest toonist paistab siin ka perekonna jaoks lõpuks mingi lootus. Mind jääb kummitama mõte, kui palju probleeme oleks saanud ennetada, kui nad vaid oleksid omavahel ausalt ja avameelselt rääkinud. 

Soovitan raamatut lugeda, sest see on emotsionaalne ja hingeminevalt kirjutatud raamat.

***

Ilmunud: Eesti Raamat, 2021

Tõlkinud: Piret Lemetti

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Triinu Rannaäär

Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.