Lucy on saabunud Cotswoldi Little Maudley külla, et toibuda tööstressist ja läbipõlemisest. Ta üürib odavalt väikese majakese, mille ainukeseks tingimuseks on, et ta peab hoidma silma peal oma naabril Buntyl. Bunty on krapsakas ja rõõmsameelne, veidi üle 90-aastane vanaproua, kes pole sugugi vaimustatud, et talle saadeti lapsehoidja silma peal hoidma.
Lucy avastab õige pea, et Bunty saab oma eluga hakkama ja tal ei ole vaja erilist abi. Nad hakkavad siiski omavahel suhtlema ja läbi käima. Lucy on saabunud sinna külakesse ajutiselt ning ei taha ennast väga sealsete inimestega siduda. Tahab lihtsalt puhata ja oma koera Hamishiga jalutada. Sellest plaanist ei saa siiski asja, sest külarahvas palub temalt abi sõjamälestuste projekti asjus ja Lucy ei suuda neile ei öelda. Õige pea tuleb juba järgmine projekt – unarusse jäetud telefoniputka päästmine. Muidugi lööb kaasa kogu küla. Mulle meeldis, kuidas terve kogukond sellega tegeles. See oli nii südantsoojendav.
Lucy leiab omale külast uusi sõpru, kellega suhelda ja aega veeta. Kui saabub lahkumisaeg, siis ta ei tahagi enam lahkuda. Oma osa selles on tema nägusal naabril Samil ja tema tütrel Freyal. Mulle meeldis nende arglik ja vaikne teineteisele lähenemine. See oli armas.
See on ideaalne lugemine praegusesse aega. Mõnus rahulik kulgemine ja idülliline külaelu. Raamat näitas, kui olulised on ikkagi sõbrad, inimsuhted ja armastus. Siin ei toimu suurt midagi, aga hea rahulik oli lugeda. See oli südamlik ja heatahtlik romaan. Mulle meeldis ka see, et inimesed tähtsustasid raamatuid.
***
Ilmunud: Eesti Raamat, 2020
Tõlkinud: Piret Lemetti
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja