Tegemist on omalaadse mälestusteraamatuga, kus armastatud kirjanik meenutab peamiselt oma lapsepõlve, aga ka hilisemat elu. Killukesed olnud aegadest vahelduvad praeguse ajastuga, kõik lood on märgistatud aastaarvuga ja on väga lühikesed – tõepoolest miniatuurid, nagu ka pealkiri viitab. Ometi ütleb autor nende väikeste mälestusekildudega väga palju.
Huvitav on näha näiteks seda, kui palju on elu aastatega muutunud. Mitmes jutus järjepanu meenutab Aino Pervik ennast Estonia teatri läheduses. Üks lugudest pärineb 1930-ndate keskelt, kus ta käis koos emaga teatri juures turul – millised olid lõhnad ja maitsed, kuidas talumehed müüsid kaupa otse vankrist. Järgmine meenutus pärineb aastast 1946, kui polnud enam turuhoonet ega turgugi. Estonia teatri asemel laiusid vaid rusuhunnikud. Seejärel jõuame aga 1964. aastasse, kus Aino seisab oma väikese pojaga Estonia kõrval. Teatrihoone on jälle püsti, endisel turuplatsil kasvavad noored puud ja laiuvad lillepeenrad.
Saame osa ka veel näiteks sellest, kuidas 4-aastane Aino esmakordselt kinos käis, kuidas ta kuuesena esmakordselt raamatukogu külastas, millised on tema mõtted ja mälestused sõjaajast ning oma perekonnast. Armas ja liigutav raamat!
***
Ilmunud: Salv, 2020
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ketlin Rauk
Pääsküla raamatukogu raamatukoguhoidja