Eddy de Wind „Lõpp-peatus Auschwitz : minu ellujäämise lugu“

Teadaolevalt ainus raamat, mille kirjutamist on alustatud Auschwitzi koonduslaagris Poolas. See on lugu, mis näitab, kuidas mõned inimesed suudavad teineteist ka kõige äärmuslikemates oludes toetada ja armastada ning lugu sellest, kuidas sallimatus ja üleolek võivad viia inimsusvastaste kuritegudeni.

Eddy lugu on avaldatud kõikjal üle maailma. Ta otsustas juba laagris olles: “Ma pean ellu jääma, et kõigest sellest rääkida, mis juhtus. Kui ma selle kirja panen ja kõik sellest teada saavad, siis ei juhtu seda enam kunagi.” (lk. 224)

Vahetult peale laagrist pääsemist olid tema kogetud õudused veel liiga värsked, nii lõi ta oma loo jutustajaks Hansu tegelaskuju. Kuna ta oli ülikoolis psühhiaatriat õppinud, teadis ta, et tuleb tegeleda endasse kogunenud negatiivsete emotsioonidega ja meelerahu taastamiseks tuleb oma laagrikogemustest rääkida.

Elu laagris oli nagu õudusfilm: kurnav töö, kasinad toiduportsjonid, tohutu väsimus, peksmine ja hirm elu pärast. Vangid, kes enam tööd teha ei jaksanud, hukati gaasikambrites. Laagri üks juhtivatest arstidest oli oma julmusega tuntuks saanud arst Josef Mengele, kelle õhutusel tehti vangidega mitmeid ebainimlikke katseid. Näiteks süstiti vangidele malaariaga nakatunud verd, naisvange süstiti ja lõigati, üritati avastada lihtsaid steriliseerimismeetodeid. Naised kannatasid kohutavate valude käes, paljud surid katsete tagajärjel. Instrumente ei steriliseeritud operatsioonide vahepeal ühtegi korda.

Eddy abikaasal Friedelil, kes elas ja töötas meditsiiniõena naisteplokis, õnnestus süstidest kõrvale hoida. Oma kirjades Eddyle ta küll ütleb, et temaga on kõik hästi, aga ta võis seda lihtsalt mehe rahustamiseks teha.

Kuigi laagri juhtkond teadis, et Eddy oli arstiks õppinud, pandi ta ikkagi raskeid töid tegema. Hiljem sai ta töötada vangla haiglas arstiabilisena. Haavade sidumiseks oli vaid paberit ja natuke salvi. Mingeid ravimeid polnud, aspiriinigi ei jätkunud piisavalt. Olukord laagri haiglates oli masendav.

Äärmiselt põnev, kuigi kohati rusuv, oli lugeda Eddy ja tema naise katsumustest selles hirmsas paigas. See oli uskumatu vedamine, et nad ellu jäid. Soovitan lugeda ajaloo- ja psühholoogiahuvilistel inimestel.

Raamatu lõpus on võimalik lugeda psühhiaatria- ja neuroloogiaajakirjas ilmunud Eddy artiklit „Surmaga silmitsi“ (esmakordselt ilmunud 1949. aastal Hollandis). Soovitan sellega tutvuda, Eddy analüüsib vangide füüsilist ja psühholoogilist seisundit ning arutleb, kuidas tekkis inimestel laagripsüühika, milline olek võimaldas vangil paremini ellu jääda ja kuidas inimesed suutsid erinevalt laagriga kohaneda.

Et osata aidata tasakaalutuid endisi vange, peab teadma nende üleelamistest ja elutingimustest laagris. Vangide probleemid olid eelkõige psühholoogilised. Eddy spetsialiseerus sõjatraumaga inimeste ravile, kusjuures käis ka ise korduvalt ravil. Laagrikoledused jäid tema mõtetesse alatiseks.

NB! Samast koonduslaagrist on Heather Morris kirjutanud ilukirjanduslikus võtmes raamatu „Auschwitzi tätoveerija“ (ilmunud 2018). See on samuti tõestisündinud lugu laagris aset leidnud sündmustest.

2021. aastal ilmus Edith Egeri raamat „Kingitus: kaksteist õppetundi, mis päästavad su elu“. Autor viibis teismelisena 1944. aastal Auschwitzis ja elas holokausti üle. Töötades Ameerika Ühendriikides psühholoogina, analüüsib ta, nagu tegi seda Eddy de Wind, vangist pääsenute tervenemisprotsesse ja käitumismustreid ja annab nõu, kuidas erinevate katsumustega toime tulla.

***
Ilmunud: Vesta, 2021
Tõlkinud: Helena Niidla

Leia e-kataloogist ESTER.

Sirli Paimets
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga