Ehkki Tšehhovit on Eestis tõlgitud, välja antud ja lavastatud omajagu, on seda suurem rõõm, kui kogumikes avaldatakse ka seni tõlkimata teoseid.
Nii on Loomingu Raamatukogu oktoobrikuu väljaandes esmakordselt eesti keeles loetavad lausa neli lugu: „Elu igavus“, „Mees ja naine“, „Vürstinna“ ja „Valgelaup“. Eestlastele juba varasemalt hästi tuntud ja üheks Tšehhovi parimaks novelliks peetud „Palat nr 6“ ilmub aga uues tõlkes, samuti jutustused „Rothschildi viiul“ ja „Piiskop“, mille esmatõlked jäid kõik 20. sajandi esimesse poolde.
Tšehhovi aegumatut kaasaegsust tõestab ilmselt kõige paremini see, et teda ikka ja jälle Eesti teatrites lavastatakse. Nii „Kirsiaeda“, „Kajakat“, Onu Vanjat“ kui „Kolme õde“ on viimase kolmekümne aasta jooksul mängitud pea kõigis suuremates (ja väiksemates) teatrites. Ka sel hooajal on võimalik muuhulgas Linnateatris näha sõnalavastust „Vanja“, Vanemuises balletti „Neid oli kolm õde“ ja Endlas sõnalavastust „Kolm õde“.
Seega Tšehhovit Eestis kahtlemata armastatakse – lavastatakse palju, välja antakse palju ja tema loomingu ülegi arutatakse väga palju. Nii et tundub ehk kuidagi üleliignegi siia omalt poolt midagi sisukat lisada.
Imestama panebki ehk ikka ja jälle tema lugude aktuaalsus. Võta ükskõik milline jutustus – inimloomus pole muutunud, nagu pole muutunud ka Tšehhovi lugude täiuslikkus – nende kirjelduste täpsus, karakterite elulisus, looduse lõhnade, -maitsete ja kogu elusolemise kogemuse kirjelduste sügavus ja samas see lihtsus ja kergus, millega need edasi on antud. Just nagu oleks kõik toimunud eile või täna.
Isiklikuks lemmikuks selles plaanis olid lood „Vürstrinna“ ja „Mees ja naine“.
Saateks tasub kindlasti lugeda ka raamatu lõppu lisatud Katrin Hallase kirjutatud kokkuvõtet Tšehhovi elust ja loomingust, mis avab konkreetsete jutustuste tagamaid ja muudab lugemise veelgi nauditavamaks.
***
Ilmunud: SA Kultuurileht, 2021
Tõlkinud: Anita Soovik
Leia e-kataloogist ESTER
Teele Nõlvak
Laagna raamatukogu raamatukoguhoidja