Kuigi kaanepilt näeb välja nagu plakat uuele „Kill Billi” filmi järjele ning pealkirigi on nii trafaretne, et sisu osas võiks kahtlustada ükskõik mida alates vanakreeka müütide töötlusest kuni traagilise luule kogumikuni… Siis romaani enese osas pole mul mitte mingit kahtlust – ma julgen seda soovitada nii ulmehuvilisele kui ulmesse pigem ettevaatlikult suhtuvale lugejale. Et aga peategelane on ametilt ja erioskustelt konkubiin, siis peab lugema asudes arvestama ka mõningase pikantsusega siin ja seal.
Tegevus toimub (mitte nii kaugel) tulevikus, mil mitte ainult inimliik pole juba välja surnud, vaid ka kogu Päikesesüsteem on bioloogilise elu mõistes steriilne. „Roosa” ehk bioloogiline materjal on siin ja seal salalaborites või üksikus kopitavas reservaadis Maal pigem fossiilidest taasloodud kui originaalne. Selle ohtlikult nakkusliku, isereplikeeruva aine salakaubana transportimine on loetud hullemaks kuriteoks kui meie ajal narkokaubandus. Mis ei tähenda, et seda ei tehtaks. Päikesesüsteem on aga pilgeni täidetud äärmiselt variatiivsest ja suuremalt jaolt teadvuslikust elutegevusest, millele võib julgesti rakendada kõiki kultuurilisi ja psühholoogilisi senituntud kirjeldusviise, kuna enamik sellest teadvusest on ka minateadlik ja isiksuslik. Ühtlasi on sellele maailmale üle kandunud kõik inimtsivilisatsiooni teadaolevad pahed ja voorused. Just nimelt, nii pahed kui ka voorused!
See pole aga moraalitsev hoiatusromaan. See on haarav, põnev ja tempokas, paljude pööretega lugu, mis pakub soovijale rikkalikku ning sügavat vaadet inimkogemusse, kuigi kõik nähtud tegelased on androidid või veel kaugemat tüüpi tehiseluvormid. Julgeksin isegi öelda, et autor on üsna osavalt tabanud üht laialt levinud ühiskondlikku nähtust, naiskogemuses hästituntud käärküsimust, ja seda selguse mõttes veidi ekstrapoleerinud, andes peategelasele äärmist ebakindlust tootva stardipositsiooni vastuokslikult koos enesekindluse ja sära nõudega maailmas, kus põhimõtteliselt kõik teised on temast kas vajalikumad, tähtsamad, soodustatumad, kultuuriliselt aktsepteeritumad või vähemasti oma kohatu eksistentsiga mitte niisama silmatorkavad. Olen korduvalt kuulnud öeldavat, et romaan keskendub autorile omaselt teaduslik-tehniliste ja fantastiliste ideede küllusele ning jääb selletõttu emotsionaalselt kuivaks, toetudes vabandusele, et tegelasteks on robotid, kel nähtavasti emotsioone kuigivõrd olema ei peagi. Ei saa sellega nõustuda! Tähendab – ideetiheduse osas on muidugi kõik õige. Autor on, ja oli ka seekord, oma tuttaval tasemel. Maailma-, olustiku- ja elamuskirjeldus on loogiline ja usutav, ometi detailselt tulevikuline. Neid võõraid elemente ei saa siin pidada ka pelgaks ulmebutafooriaks, see pigem muudab loetud kogemuse käegakatsutavamaks, usutavamaks, võimaldab paremini samastuda tegelastega, kelle füüsiline eksistents on esmapilgul lugeja omast ju nii erinev. Kuid tundeskaala pole romaanist puudu jäänud, see on lihtsalt esitatud väliselt vaoshoitud vormis, vihjeliselt ja kogemuslikult, just nõnda, nagu me muresid ja rõõme sageli päriseluski läbi elame. Draamatsemata, teades oma positsitsiooni, valides lahinguid, tehes head nägu. Kohati on tunda situatsioonikoomikat, kohati võitleb põhjendatud masendusega jäärapäine optimism ning lugejatki nakatav leidlik elujanu. Peategelase kimbatused, seotused ja neist tõukuvad arengud ei ole kuidagi vähem kaasahaaravad sellepärast, et ta on tehisolend. Pigem on temaga juhtuda võiva laiemate piiride tõttu leitud viis valgustada ka inimpsühholoogia mitmeid pimedaid nurgataguseid. Ühtlasi joonistub tegelaste dilemmadest loo arenedes märksa suurem mõõde, milles näidatakse loo põhjuslikke seoseid ajalooga, tehnilisi ja kultuurilisi paratamatusi ning samal ajal ka uusi horisonte. Nii ähvardavaid kui ka paljutõotavaid horisonte. Horisonte, mis võib-olla võiksid kunagi lunastada nii saturnina oma troonilt tõukamist kartnud ning seepärast (tehis)järeltulijaisse jäädavaid, halvavaid piiranguid programmeerinud inimkonda, kui ka androidide tsivilisatsiooni, Saturnuse süütuid lapsi.
Käsitlusena võiks see romaan olla õpikunäide võimalustest, kuidas arutleda inimkultuuri suurte kitsas- ja eksikohtade üle ilma otsesõnu lahkamata ühegi praegu elava grupi traumat või privileegipimedust. Aga see ei ole käsitlus. See on üks hingeminev lugu.
***
Ilmunud: Varrak, 2020
Tõlkinud: Iris-Barbara Jeletski
Leia e-kataloogist ESTER
Tea Roosvald
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja