Raamatu tagakaanele on märgitud hoiatus, et see haarav põnevusromaan hoiab lugeja ärkvel hiliste öötundideni. Seda oli tõepoolest raske käest panna, põnevust jätkus raamatu viimaste lehekülgedeni välja.
Raamatu kirjutamise idee tekkis autoril ühe dokumentaalfilmi vaatamise järel, kus räägiti tüdrukust, kes omandas pärast ajupõletikku näopimeduse. Ta ei tundnud ära mitte ühtki lähedast inimest, ka tema enda nägu tundus talle võõras. See lugu mõjus autorile nii südantliigutavalt kui ka inspireerivalt ja ta mõtles pidevalt sellele tüdrukule. Lõpuks valmiski kiiretempoline, kõhedust tekitav lugu, kus ta kirjeldab emotsioone ja väljakutseid, millega seisavad silmitsi prosopagnoosia (näopimeduse) all kannatavad inimesed.
Teose peategelase Aliga hakkavad pärast pimekohtingul käimist toimuma imelikud lood: tal on mälulüngad, ta ei tunne inimesi ära, teda jälitatakse, talle saadetakse ähvardavaid sõnumeid. Ta ei julge kellegi poole pöörduda ega kelleltki abi küsida, sest lapsepõlves on tal olnud traumeerivaid kogemusi politseitöötajatega. Pealegi saab ta ahistajalt vihjeid, nagu oleks hoopis tema kellegi vastu vägivaldne olnud. Ali üritab teada saada ja uurida, mis sellel kohtinguõhtul juhtuda võis, aga seda on keeruline teha, kuna tal on peavigastuse tagajärjel tekkinud näopimedus.
Lugedes üritasin ära arvata, kes võiks olla see isik, kes Alid ahistab, ometi tuli selgus alles enne lõppu ja väga suure üllatusena.
See oli äärmiselt hea lugemine, sai kaasa mõelda ja elada peategelase seiklustele ja üleelamistele. Selle looga ühele poole saanud, tekkis mul huvi tutvuda Louise Jenseni teiste teostega: „Kaksikõde” (2017), „Kingitus” (2018) ja „Surrogaatema” (2019). Need on samuti psühholoogilised põnevikud. Plaanin neid esimesel võimalusel lugeda ja usun, et need on sama kaasahaaravad kui tema viimane ilmunud romaan.
***
Ilmunud: Ersen, 2021
Tõlkinud: Tiia Krass
Leia e-kataloogist ESTER
Sirli Paimets
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja