Maailmalõpu- ja kosmoseteemad on mind alati paelunud. Esimene seetõttu, et huvitav on näha, kuidas inimesed läheneva katastroofi lähenedes (ja selle ajal) käituvad. Ja kosmos on niivõrd salapärane ja hoomamatu, et see lihtsalt tõmbab nagu magnet. Raamatus „Ave Maria” saavad need kaks teemat kokku.
Peategelane Ryland Grace leiab end väga kummalisest olukorrast. Ta on kuskil kosmoses, mingis kosmoselaevas ja jagab oma eluruume kahe laibaga. Vähemalt nii palju ta esialgu unest ärgates taipab. Tema mälu hakkab vaikselt taastuma ja talle saab selgeks, milline vastutus tema õlul on – ta peab päästma inimkonna ja planeedi Maa.
Sisust ma rohkem ei kirjuta, sest raamatus tuleb ootamatuid pöördeid ja on parem, kui need jäävad üllatuseks. Aga mis ma raamatust arvan? Ma tundsin kahetsust, et kooliajal füüsikas ja keemias tähelepanelikum ei olnud. Kui mul oleks olnud Ryland Grace’i sarnane õpetaja, siis oleks huvi ja entusiasm kindlasti kõvasti suuremad olnud. Aga minu võhiklikkusest hoolimata seletas autor kõike loogiliselt ja põnevalt. Füüsika, keemia ja muu teadusjutu kõrval oli raamatu olulisemateks märksõnadeks sõprus, empaatia ja eneseohverdus. Ehkki raamat minult pisaraid välja ei võlunud, siis olin sellele mitu korda väga lähedal. Selged paralleelid olid tõmmatud põhimõttega, et inimene peab end looduse krooniks, kellel on õigus kõiki ja kõike lõputult enda heaolu nimel ära kasutada. Õnneks leidub alati peategelasega sarnanevaid inimesi, kes mõtlevad avaramalt.
Mul on hea meel, et aasta 2021 on pakkunud niivõrd häid lugemiselamusi – see raamat kuulub kindlasti parimate hulka.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2021
Tõlkinud: Tiina Randus
Leia e-kataloogist ESTER
Sigrid Sünd
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja