Raamat nukunäitlejast, lavastajast ja lastekirjanikust Helle Laasist. See pole traditsiooniline elulooraamat. Raamatul on kaks autorit. Elust ja teatrist rääkis Helle Laas ja Kaja Kann esitas küsimusi ning pani loo kirja. Helle Laas on nukuteatri legend, tuntud oma radikaalsuse ja otseütlemistega.
Raamat jutustab loendamatutest etendustest aastakümnete vältel üle terve Nõukogude Liidu ja Soomeski. On olnud olelusvõitlust nii oma mängu kui ka laste(nuku)teatri alles jäämise eest. On küsitud, et kuidas nii saab, et tal pole nukuteatri tarbeks kõrgharidust. Vastuseks ütles Helle, et tema kolmeklassilise külakooli haridusega ema õpetas ausust ning elu õpetas nukke käsitsema. Tema nukud on talle elusolendid, keda tuleb austada. Lapsed peavad kohtumisel näitleja ja nukkudega aru saama, mis vahe on mängul ja reaalsel elul.
Tema vanemad on maetud külasurnuaiale Saaremaal: kõigepealt isa, kakskümmend kaheksa aastat hiljem ema ja lõpuks õde. Helle ütleb, et tema enda pärast ei muretse, teda matab teater. Tal on elus jäänud palju vähem aega kui noortel. Tal ei ole ees enam midagi. Kõik on seljataga. Üksiku inimese elu valis ta ise, teadlikult või mitte, kes seda teab. Mõnikord tundis ta sellepärast kibedustki, aga samas on ta saanud palju lohutust teatrist, kus tal on kolleegid ja oma publiku lastepered. Seda miskit, mis pani saalitäied täiskasvanudki lapsemeelselt rõkkama, on temal veel kõrgharitud noortele edasi anda.
Mingil ajal asusin ka mina elama Mustamäele Vilde teele. Seal kohtusime temaga, kui ta siirdus trollile, et tööle sõita. Me pole küll isiklikult tuttavad, aga kohtudes noogutame alati. Nukuteatris olen käinud temaga kohtumas laste, lastelaste, ja kui meile veelgi päevi antakse, siis ka oma lapselapselapsega.
Jätkugu tal veel kauaks võimalust lavalolemist nautida!
***
Ilmunud: Kultuurileht, 2021
Leia e-kataloogist ESTER
Leili Küttner
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik ja seenior