On üks nimetu saareke, kus pealtnäha elavad tavalised inimesed oma igapäevast elu. Küll aga on saare juures üks huvitav tõik – iga teatud aja tagant haihtub saarelt midagi. Ühel päeval kaovad näiteks puuviljad, mõne aja pärast roosiõied, seejärel fotod ja nii samas tempos järjest edasi. Saareelanikud ei tunne selle üle kurvastust ega nuta kaotatud esemeid taga, kuna need esemed kaovad nende mälust teatud aja järel täielikult.
Need, mis kasvavad looduses ja ühel päeval kaovad, hääbuvad aja jooksul ise. Need esemed, mis kustuvad ning ise kiirelt ei lagune, põletatakse või visatakse jõkke. Kuna saareelanikud ei mäleta kadunud esemetest niikuinii midagi, pole mõtet neid ka alles jätta.
Kõik saareelanikud aga kadunud esemeid ei unusta. Selle üle peab valvet salapolitsei. Seepärast peavad saareelanikud, kes kustunud asju mäletavad, sulanduma teistega või end hoolikalt ära peitma. Salapolitsenikud on aga väga osavad ning korraldavad pidevalt läbiotsimisi, et eemaldada ühiskonnast elanikke, kes mäletavad kaotatud esemeid.
Raamatu tegevustik on kohati hoomamatu ning tekitab mõningaid küsimusi esemete haihtumise ning mälust kadumise kohta. See pole aga häiriv ega negatiivne, kuna raamatu eesmärgiks ongi pigem ärgitada lugejat mõtlema.
Romaan on väga mitmekihiline ning annab mõtteainet nii isiklikul kui ka ühiskondlikul tasandil. Näiteks paneb mõtlema, kui palju asju on meil elus üldse vaja; kuidas ühiskonnas vähemused saavad hakkama enamuse reeglite järgi; kui palju oleme ühiskonna poolt jälgitud jne.
***
Ilmunud: Postimees Kirjastus, 2021
Tõlkinud: Alari Allik
Leia e-kataloogist ESTER
Maris Soobik
Kadrioru raamatukogu raamatukoguhoidja