Lugesin Mehis Pihla näidendit „Solist“ uudishimust. Teadsin Käbi Laretei saatusest ja elust juba päris palju, olin lugenud Laretei enda raamatuid ning mäletan pisut Urmas Oti saadet temaga. Mõtlesingi, et huvitav, mida uut ja põnevat sel teatritükil veel varuks on?
Mulle on alati meeldinud näidendeid lugeda, sest seda tehes tulevad silme ette kujutluspildid, kes ja kuidas neid lavateoseid võiks mängida. Sedakorda tundus mulle uskumatu, kuidas kaks näitlejat saavad laval nii paljude erinevate rollidega hakkama ja kuidas on võimalik edasi anda Käbi Laretei meeletut tööd ja pühendumist, tänu millele kujunes temast maailmakuulus pianist.
Hiljuti avanes mulle võimalus vaadata Mehis Pihla näidendit Draamateatris Kersti Kreismanni ja Märten Metsaviiru esituses ja see meeldis mulle väga. Imetlesin taas, kuidas on võimalik teksti laval nii kaasahaaravalt, sügavalt ja põnevalt elustada. Klaveril oli väga tähtis roll – noore Käbi rollis oli pianist Kirke Karja, kes muutis teatritüki klaverimänguga elusaks.
Mis selles näidendis mind puudutas ja mõtlema pani? Käbi Laretei oli imeilus ja ehk pisut ärahellitatud noor neiu, kelle kõik eluplaanid katkesid seoses sõja eest Rootsi põgenemisega. Talle jäi ainult tema klaver ja soov olla vanematele hea tütar. Kuna Stockholmi konservatoorium ei võtnud teda vastu, tuli tal õppida eraõpetajate käe all. Tal oli meeletu tahtejõud – ta harjutas iga päev tundide viisi –, lisaks sellele anne, suur soov edu saavutada ja vajadus vastata vanemate ootustele. Sõja lõppedes sai selgeks, et tagasiteed koju ei ole; peale selle vaevas südant vanavanemate küüditamine. Nii et pianistitee oligi ainus, mida mööda edasi minna. Käbi sai kiiresti küpseks, oskas edu saavutamiseks ära kasutada oma sarmi, loomulikkust ja tarkust ning leidis võimalusi Rootsi seltskonnaellu siseneda ja kontsertidel esineda. Mõtlesin, et kui olukord oleks olnud teistsugune, poleks ta ilmselt teinud kõiki neid valikuid, mis aitasid tal klaverimängijana meisterlikkust saavutada. Näidendis tuleb näiteks valusalt esile tema süütunne tütre ja poja ees, kuna tal polnud nende kasvatamiseks ja nendega koosolemiseks aega. Aga valik otsustada muusika kasuks oli teadlik, teist võimalust tal lihtsalt ei olnud.
Käbi Laretei otsis ja vajas mõttekaaslast ja armastust ning leidis selle. Tal olid tugevad tunded Ingmar Bergmani vastu, aga selle asemel, et kodust elu elada ja muusika tagaplaanile jätta, valis ta Ameerika kontsertreisid, kuigi mõistis oma valiku hinda. Bergman vajas seevastu imetlemist – abikaasat, kes täielikult temale pühenduks. Käbi oli aga isiksus, muusikast elatuv intelligentne iseseisev naine, kes valis oma raja. Sellega seoses meenutaksin Bergmani filmi (ja raamatut) „Sügissonaat“, mis räägibki Käbi-sarnase saatusega naisest. Käbi ja Ingmar jäid muide lähedasteks sõpradeks kuni Bergmani surmani. Isa surm seevastu osutus Käbile rängaks saatuselöögiks. Ta oli hingeliselt nii katki, et ei suutnud enam klaverit mängida ja seetõttu lõppeski ootamatult tema pianistikarjäär.
Imetlen teda, et ta suutis ilma klaverimänguta toime tulla ja eluga edasi minna. Kuna ta oli loominguline inimene, alustas ta kirjanikukarjääri. Tema raamatud on sügavalt isiklikud, avameelsed ja kaasahaaravad. Soovitan näiteks lugeda teoseid „Peotäis mulda, lapike maad“, „Otsekui tõlkes“ või „Mahagonipuust tiibklaver“. Ja muidugi soovitan Draamateatris vaadata näidendit „Solist“, kus Kersti Kreismanni imeline mäng paneb meid Käbi Lareteile südamest kaasa elama.
***
Ilmunud: Eesti Draamateater, 2022
Leia e-kataloogist ESTER
Ülle Alt
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik seenior