Astrid Lindgren ja Sara Schwardt „Sinu kirju hoian ma madratsi all“

Kaheteistkümneaastane Sara Ljungcrantz, kes on vaimustunud Karlssonist katuselt ja Pipist, kirjutab 1971. aastal kaks üsnagi pöörast kirja Astrid Lindgrenile. Tüdrukul on kindel plaan saada kuulsaks näitlejaks, aga ta arvab, et on inetu ja rumal. Ta kirjutab, et vihkab koolis käimist, et teda kiusatakse ja et kodus ei olda temaga rahul.

Astrid Lindgren vastab talle ja nii algab nende kolmekümneaastane kirjavahetus. Pärast kirjaniku surma 2002. aastal satuvad kirjad koos Astrid Lindgreni pärandiga Rootsi kuninglikku arhiivi. Mõni aasta hiljem annab Sara arhiivile üle kõik Astridi 80 kirja ning lubab kirjavahetuse muutmata kujul avaldada. 2012. aastal ilmub raamat rootsi keeles ja 2022. aastal saame seda lõpuks eesti keeles lugeda. Soovitan!

Mis ikkagi sidus kaht nii erineva vanuse, elutee ja kogemusega inimest? Esialgu oli see kindlasti Astridi hoolivus ning valmisolek mõista ja toetada murdeikka jõudnud loomingulist noort inimest tema eluraskustes. Samm-sammult on siiski märgata sedagi, et Astrid kirjutab aina rohkem enda elust ja mõtetest. Ta mõtleb Sara peale ja ootab tema kirju sama palju kui Sara tema vastuseid. Kaht loomingulist hinge ühendavaks lüliks on Astridi raamatutegelased, kelle jõul püüab Sara mõista elu ja inimesi ning ise paremaks saada.

Sara elutee ja eneseleidmine on konarlikud. On imetlusväärne, kui tolerantne ja hooliv on kirjanik ja kuidas ta kirjades oma elukogemusele toetub. Ühes kirjas tunnistab ta näiteks: „Kui kuulen, et olen oma raamatutega mõne inimese elu natuke paremaks teinud, siis muutun natuke rõõmsamaks – tajun seda kui rahuldustunnet.“ (lk 51) Küllap mõjus Astridile samamoodi ka sõprus Saraga.

Raamat äratas minus kadedust. Tulid meelde minu enda murdeea eneseotsingud ja tollane kompromissitu käitumine. Küll oleks tahtnud, et keegi oleks minulegi öelnud nii, nagu ütles Astrid Sarale: „Peagi väljud nuku-staadiumist, /…/ avaned ja sinust saab liblikas“. (lk 205) Kahju, et möödas on aeg, mil inimesed üksteisele veel kirju kirjutasid.

Nüüd on Sara peaaegu sama vana kui Astrid Lindgren nende kirjavahetuse alguses. Sarast ei saanud küll kuulsat näitlejat, aga ta suutis oma deemonitega toime tulla, luua armastava pere ja mõista, kuidas tal vedas, et tal oli läbi aastate üks selline kirjasõber.

***

Ilmunud: Sinisukk, 2022

Tõlkinud: Tiina Mullamaa

Leia e-kataloogist ESTER

Ülle Alt

Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik seenior

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga